Sotsiaalse ruumi oluliseks täitjaks on informatsioon keelemärkidesse kätketud sõnumite kujul. Nende märkide alusel näikse sotsiaalsed kehad omama vähemasti mõnedel juhtudel võimekust teha valikuid ühe või teise liikumise vahel, mis laseb neil korrata juba varem läbi tehtud reise või võtta ette hoopis uusi. Inimeste sotsiaalses ruumis paigutusid märgid algselt eeskätt helidena õhuvõnkumistesse, seejärel pikka aega kirjana paberile ning tänapäeval järjest enam numbritena kuskile elektrisse. Loodusliku maailma päritolu õhuvõnkumised, paber ja elekter osutusid sobivateks sotsiaalse eetri ehk meediumina, kuid kollektiivse mõistuse edenenmisel ei ole üldsegi välistatud mõne uue tõhusa sotsiaalse keskkonna loomine. Meediumi sisustab meedia, millest üht osa on hakatud ajakirjanduseks kutsuma. Meedia on tänapäeval tähtis asi, paljude arvates lausa kõige suurema globaalse võimu omanik olemasolevas sotsiaalses maailmas, mis suudab sotsiaalseid üksusi liikuma panna ja liikumise omadusigi kujundada. Meedia on tema loojate nägu ning realiseerib enamuse sotsiaalsete üksuste arvates konkreetsele ajale sobivat alalhoidlikkuse ja uudishimu tasakaalu. Küllap oli möödunud sajandi teine pool taas üks inimkonna uudishimu kõrgaeg, kus hävitati innukalt kivinenud arusaamu ja oldi valmis võimalusi andma kõiksugu uutele võimalustele, mis vaid inimestele pähe tuli ja üksikisiku vabadus toitis. Tänasel päeval ollakse tasakaaluga märksa ettevaatlikumasse aega jõudnud, kus tahetakse küll jätkuvalt pidevat uuenemist, kuid kõneviis selle kirjeldamisel on liigagi sageli oletav. Eks need oletused väljenda suurt kiusatust uudishimu järele, mida piirab omakorda teadmatus ja sellest tuleneb igipõline eksistentsiaalne hirm.
Füüsikaline ja sotsiaalne maailm on sarnased ka selles mõttes, et neid täitvad põhiollused mõjutavad suuresti nende asujate liikumise võimalikkust üldisemalt ning liikumise konkreetsemat suunda ja kiirust. Füüsikutele on juba päris hästi selge see, mis saab teatud algtingimuste korral juhtuma suuremate asjadega looduslikus ruumis, sotsioloogidel on samas ennustuskindlus olemas märksa väiksema valiku sotsiaalsete kehade ja olude käitumise ennustamiseks. Küllap on viimane tingitud sotsiaalsete kehade täiendavatest omadustest, mis ei ole sedavõrd ühemõttelised liikumise määratlejad kui keha mass või väline kuju. Märksa mõistatuslikum ja suurt fantaasiavõimet nõudev on loodusteadlastele kõige pisemate osakeste käitumine ning selle kirjeldamine. Sotsiaalse maailma mõistmisel näikse olukord olema pigem vastupidine, st suurte inimeste koosluste käitumist on üksisikutega võrreldes pikemas ajaperioodis märksa raskem ennustada.