Nii looduslikud kui sotsiaalsed jõud panevad ruumis üksusi teatud viisil liikuma. Jõu suurus ja suund ning üksuste inerts on omadused, mis kirjeldavad ruumi (keskkonna) ja selles paiknevate üksuste vastasmõju. Looduslikus ruumis näikse konkreetsel kohal olema õige väike tähtsus ning ühel kohal ei paista olema suuremat tähtust teistega võrreldes. Kohad ruumi sõlmedena peavad olema, aga nad ei organiseeru mingiks hierarhiaks. Kohad on kõik valmis selleks, et nendes olijaid survestatakse.
Sotsiaalne ruum on osa looduslikust ruumist, kus domineerivad mitut masti suhteliselt nõrgad füüsilised mõjud, millest osa saavutab organiseerumise abiga ajutise ülekaalu vähemorganiseerunud ümbrusest. Kohad on loodusliku ruumiga võrreldes heterogeensemad. Jah, kohe võib küsida, et kuidas see heterogeensus on võimalik, kui sotsiaalne ruum on osa looduslikust ruumist ja viimases on kõik kohad olemuselt samasugused? Ehk tuleneb heterogeensus  kas koha piiri peal asumisest või sellest, et kohale on jõunud miskit ebatavalist.  Sotsiaalsed kohad näikse kohalolijatele surve tekkimise ja selle mõju seisukohalt olema tõesti õige mitmekesised. Mõni koht ühiskonnas on justkui iga teine looduslikus keskkonnas: seal võib kõike juhtuda, aga ühiskonnale ei avalda see miskit erilist mõju. Mõni teine koht on aga sedavõrd tundlik, et väike tõks seal raputab korralikult kogu ühiskonda, võib kohe selle kohe päris laiali raputada.
Siis on veel olemas vaimne ruum, mille piiriks on enamasti segu silmapiirist või horisondist ja ruumiga seotud mõtteist. Kohta vaimses ruumis pürivad täitma sündmused, mille puhul looduslikus või sotsiaalses ruumis toimub kohal miskit sealsete reeglite ja võimaluste kohaselt. Sellise kohakaasluse tulemusena võibki juhtuda, et sama asi paistab erienvates ruumides erinevalt ning võib põhjustada nii imestust kui segadust.