See Studia Philosophica V on üks eesti filosoofia hiljutine verstapost, mis tulevikus jätkab online ajakirjana Studia Philosophica Estonica. Vihik sisaldab mitme eesti filosoofi huvitvaid kirjatöid, mis kindlasti vääriksid hoolikamat analüüsi ja arvustamist. Tahaksin ka sellisel moel eesti filosoofiale pisutki kaasa töötada. Rein Vihalemma artikkel oma teaduste jaotusega on tegelikult juba vastukaja leidnud, meenutan siinkohal Anto Undi ja Kalevi Kulli sõnavõtte kevadisel teadusfilosoofia konverentsil (vt üht varasemat meenutust selle kevade eesti filosoofia tegemistest), mis pidasid üksjagu silmas Vihalemma mõtteid ja teksti.
Ma vaatleksin siinkohal õige põgusalt vihiku viimast teksti, mille autoriks Mario Rosentau ja pealkirjaks “Otstarbeanalüüsist”. Otse ja konkreetselt öeldes olin väga üllatunud, et keegi eestlastest sellisel teemal mõtleb ja veelgi enam, jõuab ka mõtete kirjapanekuni. Minu jaoks on selles artiklis käsitletud teemad vägagi huvipakkuvad, kuid siiani ikka vaid peas ja kuskil oma pisikestest märkmetes. Eks see otstarve ole muidugi üks suur ja iidne filosoofia teema, mida metafüüsikas ikka ja jälle tarvitatakse. Samuti oli väga sümpaatne eesmärgipärasuse ja otstarbekuse universaalne seostamine funktsioonide ja funsktionalismiga. Universaalsele funktsionalismile panustamine ontoloogias istub mulle väga hästi ning mul on sellisesse mõtteviisi kõvastu usku. Eks lugu kannatab ehk selle all, et maailma suured asjad oma alustes tahetakse kirja panna mõneteistkümnel leheküljel ning mittesotsiaalse reaalsuse ontoloogiat on seal märksa rohkem kui inimühiskonna ontoloogiat, aga kõik kokku on tegemist ikkagi väga hea looga.