Edgar Savisaar kirjutas mõni päev Postimehele tagasi loo, et riik peaks aitama oma kodanikel vastutust kanda, kui tõsine majanduslangus viib kinnisvaralt väärtuse ja laenu ei suudeta pangaga kokkulepitud tingimustel enam piisavalt tagada. Savisaare argument riigi sellise kohustuse ilmnemisel on pigem psühholoogilist ja kultuurilist laadi — kodu on püha.
Uudistevaesel suveajal on ajaleht ja majandusmees asja tõsiselt käsile võtnud ja üritavad lugejale selgeks teha, et Savisaar on paha ja/või rumal korraga. Majandusmees kurdab, et poliitik (sic! äsjane majandusminister)ei ole kursis moodsate majandusteooriatega, mille kohaselt on valitsusel (ja ilmselt ka riigil) vaid kolm asja ajada, (i) ebavõrdse tulude jaotuse leevendamine, (ii) hoolitsemine selle eest, et oleks niipalju kui võimalik vabakonkurentsi turul ja (iii) kolmandaks nn üldkasulike kaupade nagu näiteks tänavavalgustuse pakkumine. Selge see, et riik ei ole sellisel juhul enam sotsiaalne keskkond, kus elab selle riigi elanikkond, vaid üks regulatsioonihoob, mis on meisterdatud domineerivast inimeste arvamustest. Mul kipub siinkohal ikka üks analoogia tekkima riigi ja abielu vahel, mida praegune aeg tahaks ilmselt teha olematuks ning vaid ilmne vajadus sunnib rääkima õhukesest riigist ja abielust. Ei ole vaja väga palju mõelda, et jõuda arusaamani, et õhuke sotsiaalne elu üritab üksjagu lihtsalt ümber jagada sotsiaalse reaalsust ning teha panuse tase või mitu madalamal olevale nähtusele, milleks moodsal ajal kipub olema mõnu või mõni teine positiivne emotsioon. See vaidlus riigi ja kodu vahekorra küsimuses ei ole midagi muud, kui järjekordne etapikene selles pikas inimese ja ühiskonna omavahelise sobitumise pikas proovimises. Riik on tekitanud olukorra, et väga valdav enamus inimestest peab oma kodu soetamiseks millegiga laenusuhtesse asuma või olemasolevad kodude omanikud jagavad neid oma sugulastele perekondlikke liine mööda, mis omakorda tähendab, et kodu saab võimalikuks vaid neile, kes ühiskonnale või perekonnale meelepäraselt käitunud on. Keegi Postimehest soovitas Savisaarele vastuseks, et üürikodu ongi palju õigem ja parem kui oma kodu. Mu meelest üürikodu mõttelaad on pigem just nendest aegadest, mida meilgi domineeriv eraomandi pühaduse ideoloogia kardab kui vanakurat välku. Teine asi, mis möödunud aegadest meelde tuleb, on mõnede inimeste vankumatu truudus teooriale. Alles hiljuti olid siinkandis ajad, kus ülimaks ja kriitikale mittealluvaks oli marksism, nüüd siis on käes egoemotsionaalse ühiskonna fundamentalismi aeg.
Nii või teisiti taandub Savisaare lugu ikkagi sellele, kuivõrd riik võtab vastutust enda poolt korda saadetu eest. Küllap vana rahvatarkuse kohaselt on õhukesel riigil ka vastutus õhuke. Savisaart nahutati mõned päevad, praeguseks on kogu teema praktiliselt unustatud ning taas on rohkem päevakorral teine õhukese riigi ilmne resultaat — pättide partisanisalgad maanteedel. Aga kodudeta me veel läbi ei tule ning kodutu staatus jätkuvalt väga ebasoovitav.