Poliitiline sebimine vastu suurt suve käib õige madalate tuuridega. Jah, parlament peab ära juriidiliselt korrektseks tegema meie lähituleviku pea paratamatu loomusega sotsiaalsed käsulauad ja küllap ta saab sellega hakkama. Töölepinguseadus on üks nendest punktidest, mis peaks meie sotsiaalset tegelikkust muutma. Ja mõneti paradoksaalsel viisil teebki pöörab see üksikisiku-ühiskonna läbikäimist veelgi enam viimase kasuks, sest tööandjagi on ju märksa sotsiaalsem figuur kui põhiliselt enda peale mõtlev töötaja, keda juura vahva lambi all kutsustakse päris pidulikuks töövõtjaks. Pole oluline, et ettevõtja saab tööandjaks omakasu motiividel, peaasi et ta ühiskonna huvisid teeniks. Ega kasumlikul turumajandusel olegi palju muid vahendeid ühiskonna töölesaamiseks, kui tema poolt kontrollitud ühiskonna üksikliikme himu kasu(mit) saada ja selle nimel sidestada isiklik tegevus ühiskonna (turu) vajadusega.
Eesti sotsiaalne arengu kohta võib õige mitut moodi arvata, kuid vastanduvate klassidega on meil küll lood viletsad ning seda ilmestas taas eilne streik, mida ametiühingud lugesid oluliseks kordaminekuks, kuid nii mõnedki teised sõnumit mitte edastanud tormiks veeklaasis. Mõni parastab veel pealekauba, et isegi streikida me ei oska. Et tõelist streiki ei toiminud, siis on see pigem märk, et ühiskonna olulistel huvigruppidel on veel huvi ja mänguruumi ühiselt sotsiaalset tegelikkust edendada ning ei soovita teostada end demokraatliku õiguse ühiskonda väristava jõu abil.