Ega 2024. aasta esimesed 40 päeva ilmaellu suurt muutust toonud ei ole, sotsiaalsed veskid oma hammasratastega muudkui käivad ja toodavad korda, mis mõnede arvates vajaks tegusaks jätkamiseks ehk pisikest sättimist ja teiste jaoks lükkavaid vaid edasi probleemide lahendamist, mis inimkonna füüsilise ja vaimse kasvu senise majandamisega paratamatult tekivad. Nii või teisiti näeme seda, et sõdadele Ukrainas ja Lähis-Idas ei paista muud väljavaadet kui aga jätkuda. Seni juhtunu ei ole asjaosalistele veel sugugi piisav toimunu absurdiks kuulutamiseks ja selleni ehk rahuni ehk järele mõtlemiseni jõudmiseks tuleb taplust jätkata. Viimaste kuudega on nii palju muutnud küll, et osapooled ei vehi enam endise innuga peatse võiduka lõpu lippu ja tegemistes on mindud kroonilise sõja etappi, kus rindel toimuva asemel on fookuses järjest enam kõiksugused muud tegevused ning kõhklusedki, millel on potentsiaali ka rindel toimuvat mõjutama hakata. Omapäraseks proovikiviks ses loos demokraatliku ühiskonna juhtimise võimekus niisuguste kroonilise sõja olukordadega kohaneda. Ühelt poolt on arvukalt näiteid, kui raske on arvamuste paljususe tingimustes mingi eksistentsiaalse poliitilise eesmärgi nimel koonduda ühistele tegevustele, teiselt poolt leidub hulgaliselt neidki, kes vaba ühiskonna lõtke (kontrollivate hammasrataste nõrgemat haakumist) ära kasutades vaid isiklikule või väikse grupi kasule on orienteeritud. Meie meediaski kohtab järjest enam kõhklusi (raskused Ukrainas endas, Vene püsimine, jänkide toetuse äralangemine, Euroopa innukuse jätkuv kahanemine), kas suur madin lõunas meile ikka soovitud tulemuse toob. Ja see loob omakorda üldisemat ebakindlust ja ärevust, mis kandub julgeolekust teistessegi eluvaldkondadesse. Ehk on selle suundumuse ilminguks ka kodumaisel poliitlaval toimuv, kus parteide mõne aastakümnega kujunenud ideoloogilis-personaalsed katused ei suuda nende juhtfiguure enam ohjeldada ja poliitettevõtte käekäigu eest rabelema panna ning siis muudkui lahkutakse või lahutatakse. Parteiline ebastabiilsus on hea sööde suurema sotsiaalse ebastabiilsuse fermenteerimiseks ja niisuguses olukorras peaks laval olev poliitikute põlvkond üpris tähelepanelikult olukorda vaagima ning eesti asja nimel kogu poliitteatri hea käekäigu eest innukalt seisma. Lugu alustades oli plaan kirjutada midagi ühiskondliku masinavärgi (seadustatud reeglite) pimedast mõjust poliitikute tegemistele ja meie ühiskonna hammasrataste pöörlemise hoopis teistsugusest toimimisest praeguse põlvkonna poliitikute arusaamadele ja tegemistele, kuid välja kukkus hoopis teine jutt. Aga seevastu talv on täitsa mõõdukalt korralik olnud, jaanuaris oli küll hulgaliselt ka plusskraadiga päevi, kuid praegu ruulivad taas jää ja lumi.