Lõppemas on üks jätkuva sõjaliste lõhkumiste, aga ka kartuste, sudimiste ja ärategemiste aasta. Vaatasin üle oma selle aasta siinseid postitusi ja tõdesin, et mõned kohalikud erutumised on juba jõudnud ajalukku (n.t riigikogu valimised või peaministri abikaasa äritegevus), kuid suurema ulatuse ja mõjuga teemad (sõjad Ukrainas ja Lähis-Idas, meie parlamentaarne veiderdamine) arenevad jätkuvalt ning toimuva lõpptulemus ei ole veel kuigi selge. Üldine meeleolu ei ole mul ega ka paljudel teistel kuigi helge, pigem kohtab seal ärevust, kõhedust või kartust, et toimuva tagajärg on oluliselt viletsam kui veel äsja seda arvasime. Nii lähemas kui kaugemas ümbruses on olukord stabiilsusest ja ühisest kindlameelsest edasiliikumisest kaugel, üha rohkem ilmub välja argumente ajaloost, mida tahetakse uuesti klaarida ja seeläbi praeguste tegemiste võimendamiseks kasutada. Nii et järjekordne lootus ajaloo lõppemisele ja üleüldise rahuaja saabumisele on taaskord illusiooniks osutunud, mida omakorda sai ja saab ideoloogilisi eesmärke teenima panna. Lisaks vanadele või igihaljastele vastasseisudele usulisel, kultuurilisel jm alusel, on lisandunud mitmeid uusi, mille tipus ilmsesti kõigile kättesaadava tehisintellekti ilmumine, mis on suureks inspiratsioonipumbaks hea ja kurja võitluses mõlema leeri esindajatele. Kuigi aastalõppudel meenutatakse enamasti sündmusi ühes sellesse kaasatud kaalukamat sotsiaalset rolli kandvate isikute käitumisega, on küsimus siiski pigem protsessi(de)s või stsenaariumites, mille ilminguteks need sündmused on. Kindlasti ei nõustu selle seisukohaga need, kes ei ole protsessiusku, vaid selgitavad kõike inimühiskondades toimuvat juhuste valimatu mõjuga. Siiski on usutavam, et inimeste sotsiaalsed kooslused on loodud suuresti eesmärgipäraselt (mõnikord muidugi ka harjumuse või emotsiooni pealt), kus püütakse võetud eesmärke ka saavutada või siis vajadusel korrigeerida. Eesmärkide saavutamist takistavad välised segavad olud või sisemiste võimaluste ebapiisavus. Praegune ebastabiilsus näikse seotud olema nende kõigi kolmega, kuid kohati on raske aru saada nende mõju järjekorrast, s.t kas eesmärkide korrigeerimine toimub oludest/võimalustest tingituna või on tegelikud eesmärgid hakanud toimima oludele/võimalustele? Kui mõelda, et kõikide koosluste põhieesmärkide hulka kuuluvad enda säilitamine ja kasv ning viimase kaudu välise mõju suurendamine, siis saab suurte koosluste positsioon praeguses olukorras üpriski selgeks. Globaalse ressursi piiratus on tõsiasi ning üheskoos selle kiirem ära raiskamine ei teeni eriti kellegi pikemaajalisi huve, sestap näeme suurte puhul suuremat soovi seniseid seoseid ja seise revideerima hakata ja väiksemate klammerdumist seniste soodsaid olusid pakkunud seisude külge. Desintegratsioonile aitab hoogsalt kaasa ka isikuvabaduste ja õiguste suur mõju läänepoolsetes kooslustes, aga sealgi õigustab nende piiramist oht neid loonud koosluse eksistentsile. Nii on Eestigi keerukas mitmesuguste sotsiaalsete mõjude väljas, mis nõuab tundlikku ühiskondlike olude äratundmist ja tähelepanelikku juhtimist. Paraku näikse praeguste poliitiliste liidrite põlvkonna arusaam hetkeseisust olema õige valge-must ning juba lähiminevikuks saanud arusaamade keskne, uuenevad olud nõuavad suuremat tähelepanu ühiskonna kui terviku kohanemisvõime tugevdamisele, seda kasvõi senise pea totaalse vabaduse mõningase kärpimise arvelt. Loodetavasti tehakse 2024. aastal siinmail ses suunas tõhusaid samme.