Inimese elu varase meditsiinilise katkestamise ehk kaasaegse abordivaidluse argumente ühe või teise lahenduse kasuks saab tuua ja tuuaksegi õige erinevaid. Mõned neist teevad selge panuse ühiskondade õigustatud survele enese oleviku õigustamiseks üle teiste mineviku, tuleviku ja kogu aegade kulgemise. Sotsiaalsed inimesed, neist omakorda eeskätt rasestumisvõimelised naised, ei peaks ühiskondade arvates mõtlema nii väga bioloogilisele paratamatusele, vaid hoopis sotsiaalsele kaasamängimisele. Ses ettevõtmises on ikka ja taas kasutatud kahte kaarti, mida ses mängu aeg-ajalt ikka lauale lüüakse. Esimene ja pragmaatilisem on sotsiaalse tegelikkuse argument, mida saab muidugi saab kasutada nii varase inimelu kustutamise kui kaitsmise eesmärgil (kuigi märksa rohkem esimese) , mis juba iseenesest ei anna sellele kuigi tugevalt loogilist jõudu. Selle argumendi tüüpilisel kujul esitajad armastavad kohe mängu tuua illegaalse abordi paratamatu saabumise legaalse ärakeelamisel, mis justkui kipub kaitsma arusaama, et varase inimelu tapmine kuulub inimese loomusesse ühes kõige sellest tulenevaga. Teine ja natuke keerulisem võte on teadmatuse argument. Seda saab samuti mitut moodi serveerida, kuid teinegi kord siiski nõnda, et ega naine eostamise hetkel ei saanud teada oma tuleviku väljavaateid oma järeltulijaga toimetulemiseks, mistõttu tal ei ole vähemasti raseduse algul mingeid erilisi kohustusi temas oleva teise elu kaitseks. Sel argumendil on muidugi tugevaid ja mitte nii tugevaid külgi, kuid nii või teisiti ei paista see naise väärikust toetama ning ma ei ole sellest tulenevalt kuigi kindel, et naised isegi sellest kaitsekõne võimalusest nii väga vaimustuses on.