Meie selle suve teatriskäikusid iseloomustab  etenduste suur ajaloolembus, kõik nad esitasid vaatajale möödunud sajandi ajaloo õppetunde:
¤ 1984
¤ Johnny
¤ Liblikas
¤ Balti tragöödia
¤ Serafima + Bogdan
¤ Haige mäger

Eks ajalugu ja selle kulg on mitmekesised ning toimivad ka inimestele mitmeti. Seda mitmekesisust oli selgesti tunda ka sel suvel nähtud etendustes: 1984-s ja Serfaima+Bogdanis pakuti omajagu jõhkrat hoiatust; Johnnys ja Haiges mägras 60. ja 70.-te nooruse rahutut ennustamatut kujunemist; Liblikas ja Balti tragöödias rahvuslikkuse käekäiku, mis esimesel juhul oli kujunemas ja teisel juhul hoopis kadumas.  Eks ajaloo lavastamisega on see raskus, et raske on leida vaatajale toimivat naudingulist tasakaalu suurte sotsiaalsete protsesside/sündmuste ning konkreetse persoonide psühholoogiliste portreede konkreetsel esitamisel. Minu jaoks ei olnud etenduste mitmetes episoodides see tasakaal hästi paigas.