Selle sügistalve sotsiaalsed arengud lähemal ja kaugemal

Aasta veereb aga kindlalt lõpu poole ning üpris paslik on viimastele siinse kandi suuremate sotsiaalsete koosluste sammudele juba tagasigi vaadata. Palju pea igat masti ootusi ja lootusi oli seotud ameerika presidendi valimistega, nüüd on juba kuu aega olnud võimalik harjuda valge maja endise peremehe naasmisega uue aasta alguses. Valimisvõit tuli erinevalt küsitluste prognoosidest sedavõrd kindel kõikides selle riigi võimu harudes, et demokraadid on suurest pildist täiesti kadunud, justkui oleks neil talveuni peale tulnud. Hr Trump alustas välispoliitika rindel õige innukalt, muudkui helistades erinevate riikide juhtidele. Meiegi peaminister saanud järgmise presidendiga mõne minuti kõnelda, õnnitlustele järgnenud jutu sisust ei ole paraku suuremat teada.  Loodetavasti neil kommunikatsioon ikka õnnestus ning korraks ühendatud teadvustel õnnestus üksteisele ikka midagi sisukat teada anda. Veel poolteist kuud ootust ning siis saab uus võim juba sisuliseltki teostama hakata. Meie kontinendi suurtel paraku võimuga sellist kindlust pole: nii Prantsusmaal kui Saksamaal ei suuda olemasolev valitsus pigem sisepoliitiliselt hamletlikus olukorras midagi otsustavamat ette võtta ja järgmisel aastal tuleb mõlemal pool rahvalt ilmsesti üle küsida, kellel lasta end juhtima asuda. Euroopa Liidu uus valitsus äsja alustas oma tegevust ja meie endine peaminister on seal välisministriks. Ta käis esimese asjana ära Kiievis ja lubas innukalt senise kursi jätku. Aga mida senine kurss võimaldab? Küllap sõja venimist, kuid kas soovitud suunas? Lootma peab, et ikkagi soovitud suunas, kuid selget suuna muutust Ukraina võidu suunas märgata ei ole. Ukrainlastel on rahuplaan, kuid toetajad ei võta sellest väga tuld, vastasest rääkimata; Ameerikal on plaan, kuid selle tegelikust sisust on vähe teada. Hirmud ja oletused kasvavad, et sõjategevuse peatamise hinnaks on rinnete muutumine riikidevahelisteks kontrolljoonteks. Küllap mõeldakse kuskil innukalt sellestki, mida tuleks sõjategevuse peatamiseks veel lisaks maastikele joonte tõmbamisele vahetuskaubaks teha. Ajalugu ei ole jätkuvalt sugugi lõppenud ning endise olukorra taastamine väga keerukas, kui üldse võimalik. Mujalgi on vanad vastasseisud uuesti teravnenud ja isegi kakluseks keeranud, olgu see siis Iisraeli ümber, Gruusias, äsja Süüriaski. Päris täpselt ei ole selge, kuhu mõned ühiskonnad Euroopa äärealadel siirduvad, kuid stabiilsus on minetatud. See omakorda muudab seisu ka riikide ja nende liitude dialektikas, kus nii mõnegi riigi mõnes liidus püsimine või mõnesse liitu pürgimine on kahtluse alla sattunud. Seegi loob täiendavat ebastabiilsust. Nii et suuremad sotsiaalsed kooslused näikse kõhklevat seniste kursside sobivuses ega välista üldse suunamuutusi oma teel. Et mitmed mainitud võimuseadistustustest on parasjagu veel pooleli, siis ei ole suurtes suundumustes selgustki väga kiiresti oodata. Eesti elu edeneb suhtelise madalseisu tingimustes: majanduse näitajad ei ole kiita; valitsusel ei ole veenvat sihti, kuidas muutunud oludes ühiskonda optimaalselt toimimas hoida; suurte arengumõjutajate (rahvastiku jätkusuutlikkus, energiajulgeolek) seisu parandamiseks kindlustamiseks selgeid lahendusi ei paista. Raske on loobuda senistest harjumustest, mille muutmine omakorda loob paratamatult ebakindlust.

Enda lähiümbruses on kõige suurem tegija sel poolaastal olnud tehisintellekt ehk tehisaru (TA), millega suhtlemine on juba rutiinseks muutumas. Tema teadmistepagas läheb järjest sisukamaks ja operatiivsemaks ning suhtlusstiil panidlikumaks ja viisakamaks. Teiste tegemistest näen, et ta loob osavalt visuaale ja muusikat, nii et seni üpris keerulised ja pikka harjutamist nõudnud tegevused on TA abiga isegi liiga lihtsaks tehtud. Seega meie ellu tulnud uus võimas vahend, millega inimkonna vaimuvara kiirkorras kasutada ja rakendada.

Taas on kätte jõudnud ka pisut talvisemad päevad – maas mõned sentimeetrid lund ja õhus pisikesed miinuskraadid.