Palav suvi sai augustis läbi ning nüüdseks on looduses palju saabuva sügise märke paista. Mõnede jaoks on need liigagi varajased, kuid ega ju täpselt ei mäleta, kui kaugel aastake tagasi samal kuupäeval sügisega oldi. Looduse seekordse varase suremise alguse sagedaseks seletuseks on kuum suvi, mis elusa kiiretel tuuridel käima pani ja kogutud varud nobedasti ära kulutas ning nüüd tuleb selle eksistentsiaalset lõivu maksta.

Samas näeme, kuidas poliitsügis järjest suuremaid tuure üles võtab ja meile mitmesugust ebastabiilsust lubab. Mitut moodi ärevust muudkui tekib juurde ja kuhugile minevikku või soovimatusse olevikku tagasilangemise hirmud on järjest mitmepalgelisemad. Afganistani sõjakäigu tormakas lõpp, vaktsiinide sulamine ja koroonamadina uus raund, pinged presidendi valimise protseduuriga seoses, riigi viimaste eelarvete arusaamatused ja mastaapne ebatäpsus, mitmest allikast, s.h teisest pensionisambast, paisuvad rahavood ja elektrihinna suur tõus pikaks ajaks loovad innukalt õhkkonda, mis paneb korralikult proovile nii meie ühiskonna toimimise kui ka senised suht püsivad rahvusvahelised suhted.  Küllap uue presidendi ametisse asumine ja kohalikud valimised loovad sisemiselt pinnast ühiskonna uueks arengujärguks, mille oluliseks tunnuseks on kohanemisvõime järsult muutuvate oludega nii kohalikes asjades kui rahvusvaheliselt.