Mai on keskpaigas ning lisaks kevade innukale saabumisele on järjest rohkem selgeks saanud, kuidas jätkub suurte ümbritsevate sotsiaalsete organismide juhtimine. 5. märtsil sai läbi järjekordne riigikogu valimiste tuur, mille tulemuseks oli refi ja selle juhi suur edu kõigi teiste ees ning keski, ekre ja isamaa lootuste luhtumine. Valimised tõid parlamentäärideks eesti200 grupi ning vanadessegi seltskondadesse uusi tegelasi, mis sisustab põlvkondade vahetuse kinnistumist Eesti poliitikas. Valitsuse moodustasid entusiastlike loosungite saatel ref, eesti200 ja sotsid, kuid üksnes päevadega sai selgeks, et helge tuleviku saabumise asemel läheb neil põhiaur lähimineviku valitsuste otsuste klattimiseks. Kuigi pärast kokkutulekut paistis, et parlamendi uue koosseisu, parteipoliitikute ja meedia poliitvaidluste põhisisuks on kujunenud sama lähimineviku varjudega võitlemine ning võimule saanute pooltõdede jagamisele hinnangute andmine. Järgnevad nädalad on Toompeal ootamatult kaasa toonud hoopis nendest tundeeesmärkidest lähtunud intensiivse parlamentaarse jonni, mida võimu saanud kutsuvad juba ajastule kohaselt väga kõlavate tiitlitega – mitut masti enneolematud olukorrad, tavadest üleastumised, põhiseaduslik kriis jms. Aga ühe parlamentaarse paralüüsiga on neil seal siiski tegemist, opositsioon ei lase parlamentaarsel bürokraatial käivituda, mis omakorda häirib koalitsiooni oma agenda järgimise. Normatiivselt on parlamentaarne käitumine vähese seadusliku tulemuslikkusega, kuid hingeliselt etendavad osapooled juba meeleheidet väljendavate vahenditega. Parlamendi toimimisel suuri probleeme õnneks ei paista, nii et asjaosalistel on tõesti võimalik jätkuvalt jonniga kogumenud auru välja lasta.
Viimasel ajal on palju räägitud tehisintellekti võimekuse ja mõju uuest tasemest, see näikse isegi siin-seal mõningast paanikat tekitavat. Aegade jooksul tekkinud looduslik ja sellest välja kasvanud inimese komplekssus on siiski nii tema enda kui enda loodud intellektile veel liiga kõva koorega pähkel, nii et asi piirdub ikka veel selle puremisega. Aga puremised on tõesti järjest sügavamad, nii et ühel hetkel ei ole enam tõesti võimatu pähkli tuuma avanemine.
Ukraina sõda läheb suuremale sõjale iseloomuliku lainelise kulu stsenaariumi järgi. Kumbki pool ei ole sedavõrd tugev, et seda lähemal ajal lõpetada ja võitlust jätkatakse suurte jõududega rahulikumas tempos. Kummagi poole propaganda ei ole partituuri veel päris uusi noote võtnud, nii et jätkatakse ikka kestvusspordi mentaliteediga – tuleb praegust seisu hoida ning võimalusel siin-seal ootamatult üllatuslikult midagi susida. Malemängu terminites ollakse partiis ilmsesti avangust väljunud ning ollakse keskmängus. Kuigi mängijad ei ole detailsetes mängureeglites kokku leppinud ja vabavõitlust kohtab seetõttu omajagu, teeb aeg oma tööd halastamatult ja kerib partiid lõppmängu poole. Küllap järgmisel kevadel ollakse oma tegemistega juba ka sellesse järku jõutud.