Kuigi formaalselt peaks selle nädala Eesti poliitika tippsündmus olema sotsiaaldemokraatide väljatõstmine valitsusest ja uue valitsemissituatsiooni väljavääted riigiks tõhusaks juhtimiseks keerulises majandusolukorras, on viimasest ehk enamgi tähelepanu pälvinud vastanduvate leeride poliitikute üksteist halvustavad väljaütlemised, mis on ajakirjanikelt pälvinud ulatusliku poliitilise kultuurituse diagnoosi. Eks see diagnoos peegeldab muidugi lootust paremate aegade ja tavade järele, kuid pole sugugi võimatu, et see ongi tase, milleks meie poliitikud üldse võimelised on, seega poliitiline kultuur ise.
Tsiviliseeritud ühiskonna ühiskonna üheks kindlaks tunnuseks on inimväärikuse tingimusteta austamine ja järgimine, mille üheks osaks on respekt oma partnerite suhtes ning poliitikas on avaramas tähenduses partneriteks kõik seltskonnad, kes poliitika lavalaudadel oma samme teevad. Eks selle respekti üheks realiseerijaks on ka vastav etikett, mis poliitikas võiks vähemalt sama mõjukas olla kui näiteks spordis, kui mitte enamgi veel. Kui seda ei järgita, siis oleks justkui 3 põhilist viisi selle seletamiseks:
¤ asjaosalised ei ole teadlikudki sellisest vajadusest;
¤ asjaosalised on sellest teadlikud, kuid rikuvad vastavaid tavasid sihilikult oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks arvestusega, et just sellisel viisil õnnestub veenda oma positsioonide paremuses ühiskonna liikmeid, mis omakorda viitab nende ühiskonna liikmeid alahindavale ja manipuleerivale hoiakule ja kavatsustele;
¤ olukord poliitikute mängumaal on neile endile ülejõukäivalt keeruline, nad kaotavad kaine mõistuse ühes kõige sellest tulenevaga ning nende käitumine saab olema juhitud suuresti nende bioloogiliste reaktsioonide arsenali poolt, kusjuures sotsiaalsele olukorrale allajäämise määr on proportsionaalne enesekontrolli vähenemise ning täiesti automaatsete reaktsioonide ulatuse kasvuga.

Milline neist kolmest võimalusest võiks olla seotud läinud nädala “poliitilise kultuuritusega”? Mu meelest kuuluvad vähemasti mõned poliitikalava valgusvihus visalt rüselenud poliitikud viimati kirjeldatud rühma ning ainuüksi sel põhjusel on nende mõjukas tegevus rahvuse ja riigi seisukohalt praeguses keerulises olukorras õige riskantne.