Nädalavahetusel tähistati Mustvees-Avinurmes üpris suurelt 100 aasta möödumist kitsarööpmelise raudtee avamisest Sonda ja Mustvee vahel: peeti koosolek, esitleti teemakohast raamatut “Viimane rong”, Mustvee sadamas avati liini 0 kilomeetri tähis, matkati sealt mööda raudteetammi Avinurme, mängiti teemakohast vabaõhuetendust. Midagi mäletan sest raudteest ja rongidest isegi, kõige rohkem ehk vilet, millega reisivagun kell neli (oli vist nii?) regulaarset teekonda alustas, aga rongisõitu teha ei õnnestunudki. Kõik see värk toimis Mustvees vaid üle 40 aasta ja peale sõda sedagi pigem langevas joones, kuid mõjutas ometi seda kanti tublisti nii inimeste kui asjade liikumise mõttes. Mustvee oli juba logistiliselt juba päris soodsasti Peterburi-Riia tee ääres, aga relsside otsekohesusega ühendus koht nüüd mõneks aastakümneks üksjagu teiste kantide, inimeste ja nende tegemistega. Küllap oli tookord Mustveele tähtis ka 1950. aastatel rajoonikeskuseks olemine, mis tõi siia administratiivse jõuga nii ehitusi, asutusi ja inimesi nendesse. Nii et raudteest oli Peipsi veeres omal ajal tublisti abi. Raudteetamm on muidugi liikumiseks jätkuvalt alles, jaamgi muutunud kuues ja Raudtee tänavgi, kuigi rongid ei veere siinkandis enam peaaegu kuuskümmned aastat. Mustvee on nüüd juba pea kümnendi vallakeskus olnud ning uued kooslused on hakanud kasvava innuga toimetama.