Postimehe peatoimetaja lugulaul (esimene salm presidendile, teine poliitikutele ja kolmas ametivendadele) ajakirjanduse tänastest muredest on meie ajale õige sümptomaatiline ennast ümbritsevale vastandava ja protestiva kitsa vaateviisi saadus. Lühidalt kokkuvõetuna muretseb ta sõnades küll ajakirjandusvabaduse piiramise pärast, kuid tegelikkuses paistab asja tuum olema ikka meie ajakirjanduse kehvapoolse mullitava kvaliteedi õigustamises õige küsitava argumentatsiooniga. Ega erilist rõõmu saagi olla, kui end kvaliteetleheks pidava väljaande peatoimetaja kirjutab, et ega nad peagi püüdma väga korralikku ühiskonda analüüsivat materjali luua, sest selle tarbijaid ja tarbimist on meil juba õige vähe ning las sellel tasemel olijad loevad parem juba välismaa korralikke lehti. Selle asemel tasuks tema arvates lugejat pidevalt rikastada kindlat tüüpi seikadega ühe väikse grupi välis- ja kodumaiste õige küsitava iidolite tegemistest ning anda nuusutada omamaiste lugejate kommentaariumite vaimset ja verbaalset solgiämbrit. Et selline värk meie nö korralikes lehtedes päris massiivses ulatuses toimub, siis paistavad kaks võimalikku tõlgendust sellele: esiteks, lehed ei hooli enam oma kvaliteedist või meediakangelaste juhtumised ongi järjest enam see õige kvaliteetne elu. Lehetegijatele ei pruugi avalikus keskustelus kumbki neist võimalustest väga meeldida, kuid tegutsema on need võimalused ajakirjanikke innustanud küll. Kvaliteetlehtede tunnuseks võiks olla mingi mõistlik vahekord kindla ja oletatava kõneviisi vahel ning kassikullaste oletuste silmatorkavalt väike osakaal. Meie lehtede puhul kipub selle asemel peamiseks kvaliteedi indikaatoriks kujunema igat sorti atraktsioonidega saavutatav lugejate arv ning majandustulemused. Hädakisa ajakirjandusvabaduse teemal on samuti õpetlik teema ning paradoksaalsel moel on meedia vabadusnoolte märklaudadeks saanud järsku tegelased, kes äsja on ise võidelnud ajakirjandusvabaduse suurendamise eest. Paistab siiski nii, et lahusolevate võimude pideva mõõduvõtmise üks pisut kirglikum raund on parasjagu just mängimisel, kus press tahab veel võimu juurde saada ja tegelikkust veelgi enam illusoorseks ja oletatavaks teha, kuid struktureeritud riigiinstitutsioonide mitte enam päris vabameelsed esindajad ei taha seda enam neile võimaldada. Selles võitluses on meediakangelased samuti õige tänuväärt terapeutiline seltskond, sest nad aitavad oma intiimfüsioloogia esitamisega kuhjunud pingetel ilusti kujutlustesse maanduda. Nii press kui mediakangelased võivad oma tantse tantsida, kuid kindlasti aitab ühiskonda märksa enam edasi suuremas koguses ausaid ja sisukalt argumenteeritud seisukohti kui emotsioonidel ja esinemiskirel põhinevaid tantsu jäljendavaid vaimse ja kehalise hööritamise episoode. Juba aastaid on määrab meedia kõige enam seda, mis konkreetsetel inimestel maailma kohta peas liigub, mistõttu on talle tagatud suured võimalused ja vastutus nii kogukondade liitmiseks kui tükeldamiseks. Vaba ajakirjandus on siiski pigem vahend kui eesmärk normaalse demokraatliku ühiskonna toimimisel, mistõttu meediagi peaks teenima ühiskondi ja mitte vastupidi. Mõnede arvates on realiseerub moodne vabadusvõitlus ka kestvas meedia vahendatud ärapanemises. Kui sellest loodetaksegi vahendit ühiskonna ja tema liikmete liigse pealetükkivuse vastu, siis tulemuseks saadakse pigem terava ilkuva vastandamise läbi esialgse kriitilisuse järel hilisem kestev sotsiaalsete valulävede tõus ja ükskõiksus ümbritseva suhtes.