Läinud neljapäeval oli võimalus kaasa elada väikeses Vanemuises Roman Baskini lavastatud Ingmar Bergmani näidendile “Lärmab ja veiderdab”. Oli üks selline harju keskmine teatriõhtu: rahvast saalis õige hõredalt, suur osa Vanemuise vanast kaardiväest laval toimetamas, lavastus selline rahutuvõitu, kus aega-ajalt tuli ette häid kohti, Tommingas oli jälle peanäitleja jne. Lavastusest võis vaid kohati aru saada, et loos on justkui 2 omavahel seotud peatelge, vaimu normaalsus-ebanormaalsus ning tegelik-kujuteldav, aga sageli vajuti sellest koordinaadistikust kergesti kõrvale kuskile väheütleva argielu aiamaale. Jah, aga nüüd on seegi Rootsi suure poja lugu meie teatriannaalidesse kirja saadud ehk ära tehtud.