Kriis ja vabadus

Käimasolevad kriisiks kutsutavad muutused riikide raha- ja majandusasjades annavad ka päris praktilise ettekujutuse, millistes omavahelistes suhetes on isikud, nende koondised ja ühiskonnad. See peaks olema eriti kasulik õppetund piiramatu (anarhilise) isikuvabaduse apologeetidele veendumaks taoliste vaadete illusoorsuses ja ajutisuses vastavalt ühiskonna käekäigule. Inimesed võivad jätkuvalt end sotsiaalsest ümbruskonnast täiesti vabaks võtta, kuid see lindpriiks saamine mõjub enamasti õige kurjasti nende eksistentsile. Ka sotsiaalsetel koosluste eksistentsis on näikse tähtis olema, et nad püüdlevad enese alalhoiu säilitamisele ning see asjaolu seabki koosluse liikmete vabaduse konkreetse ulatuse sõltuvusse sotsiaalse koosluse eksistentsiaalsest enesekindlusest. Nii et nii ebakindlus kui ülemäärane enesekindlus ühiskonnas on pigem tormituulteks isikuvabaduse taevas. Meie äsjane ja järsk 8 miljardi ühiskonna ühiku mahakandmine seob inimesi jõuga ühiskonnast lahti, kuid seda olukorda saab vaevalt pidada isikuvabaduseks suurenemiseks selle sõna lootusrikkas tähenduses. Pigem tuleb nüüd mängu tuua inimeste personaalne vaimne ja füüsiline kapital, et uuendada mõttetuks muutunud sotsiaalse eksistentsi stsenaariume. See tähendab omakorda lihtsat tõsiasja, et ühiskond peab pidevalt investeerima ka oma liikmete eksistentsiaalsesse jõusse, millest ammutada vajadusel sotsiaalse koosluse elujõudu.