Märtsis olnud õpetajate streik arendab jätkuvalt riiki

Taaskord on leidnud kinnitust arusaam, et Eesti ühiskond on tublisti hingestatud olevus, sest sama asi avaldab hinge omanikule olevikus ja minevikus hoopis erinevat mõju ning kutsub erinevatel aegadel esile õige erinevaid sotsiaalseid reaktsioone. Kuigi õpetajate streik ise märtsi alguses hakkab inimeste mälus juba tahaplaanile jääma, on selle mõjud osutunud ootamatult tugevaks ja mitmekesiseks. Kui enne streiki, selle ajal ning vahetult pärast seda hurjutati õpetajaid mitut masti sotsiaalsete malakatega, siis viimased seisukohad haridusministrilt ja tema kaardiväelt õpetajate tublisti parandamist vajava sotsiaalse staatuse ja riigi ressursside täpsema jagamise kohta on juba päris üllatavad ning üksnes kinnitavad streikijate poolt tehtu vajalikkust ning nende sotsiaalset küpsust.

Nimelt kinnitavad nüüd haridusministeeriumlased juba oma plaanides soovi teha lõpp ammu kahtlustatud olukorrale, et paberi peal õpetajate palkadeks mõeldud rahast on tubli osa läinud muudeks haridustegevusteks (koolimajade ehitamine/korrastamine, täienduskoolitus ning mine teab veel mis). Seega siis on varjatult õpetajate palga pealt kokkuhoid olnud riigi tegelik hariduspoliitika, mida on teadlikult teostatud selle organisatsiooni ja võimu kõikidel tasanditel. Kui veel streigini sooviti visalt status quo jätkumist, siis nüüd on osade otsustajate kontorites jõutud arusaamisele sellise skeemi vildakuses. Küllap suurematel skeptikutel tuleb selle kohal kiiresti pähe mõte, et samasuguse universaalse skeemi alusel võivad asjad senini käia ka teistes ühiskonna jaoks olulistes tegevusvaldkondades. Skepsise tulemuseks on taas kaotatud mingi tükk usaldust Eesti riigi korralduse ja tema mitut masti juhtide vastu, sest viimaste suurelennulise tegevuse järjest olulisemaks osaks näikse olevat “Jaga ja valitse!” põhimõte.