Mõneti veidral kombel õnnestus eelmise nädala lõpus kaasa elada kahele tehisloole, kus peateemaks lahkumine, mida üritati publikule serveerida ajastule küllalt ebatüüpiliselt väga leebe meelekastmena. Kõigepealt juhtus see Vanemuise etenduses “Vaene loom vihma käes” , kus väikese Iiri linna üheks suureks ja samas õige tüüpiliseks mureks oli inimeste võimatus seal pikemalt olla ning sellest tulenev lahkumine. Seda üritatatakse vastandada sama koha patriootide mitmesuguste ettevõtmistega, sh nende moodsa sõjakäiguna tundunud reisiga teise linna sealset jalgpallimeeskonda lööma. Sellest saigi kokku üks ports mittemõistmisi, kus koosolijatest ühed ihkavad “magedast” kohast päriselt lahkuda ning teised vaid patriotismi kasvatamiseks korraks ära käia. Aga seda konflikti esitati väga siidiselt ja melanhoolselt, nii et nii mõnelegi tuttavale tundus etendus nii igav ja vilets olema. Ma ei jaga muidugi seda vaadet etenduse headusele, kuid samas tuleb siiski möönda, et ega lavastus Iiri autentseid meeleolusid kuigi hästi edasi anda ei suutnud. Nii et sel eesti moodi tehtud iiri lool polnud üldsegi suuremat häda, kuid vaataja peab end pisut harjutama nägemaks täitsa tavalises argielus midagi erilist.
Teiseks käisime üleile kinos kaemas selle aasta Oscarite hulginominent-filmi “Benjamin Buttoni uskumatu elu”. Film oli taas üks enam-vähem vägivallatu hümn inimese elule selle kuitahes uskumatus realiseerumises. Eks seal oli muidugi eklektilist segu ameerika patriotismist, elufilosoofiast ja kujutlevast fantaasiast, kuid kõik kokku oli see siiski üks tore reis läbi ühe inimese elu, kus tema mõistus töötas päripäeva, kuid ihu veidral kombel hoopis vastupäeva. Natuke oli seal sarnasust eespool räägitud teatritükiga, natuke ka Oscariga, kes koos Roosamammaga oma 10 kirjaga jumalale üritas väljuda või lahkuda inimesena talle ette antud reaalsusest. Päris sümpaatne vaadata oli ka armastuse vägi ning inimlik nõrkus, mis hoidsid peategelasi koos, kuigi nad liikusid kahesuunalisel ajateel vastupidistes suundades ning nad suutsid siiski üksteise suuresti tuge pakkuda ja mitte lõplikult lahkuda. Ei usu muidugi, et film neid Oscareid just nii palju saab, kui küsitud, kuid moodsal ajal küsija suu peale ei tohiks lüüa ning küllap jagub väärt kraami neilegi.