Kuulsin juba mitu kuud tagasi ühel Lõuna-Eesti õhtusel aasal kuulu järgi ühe meie väga kuulsa bändi Kosmikute lugu “Elu mõte”. Ega muusikast ei ole küll midagi muud külge jäänud, kui et hevi on kämar ja aeglasevõitu helipilti täitev kidratärin. Ja tegelikult sõnadestki pole miskit peas, kuid tookord köitis kõigepealt pealkiri, selline nii filosoofiline selline. Eetikud on ju korraks elu mõtte teema oma vaimses võidujooksus sinnapika jätnud ning see teema kuulub jätkuvalt kunstidele ja Eestis uuemal ajal ka elulooraamatute kirjutajatele. Nii võtavad aegajalt popmuusikudki teema üles ja annavad oma panuse sellesse nii pika traditsiooniga vaimsesse küsimisse. Vaatad ja loed seda Kosmikute kidratärina vahelt kostuvat sõnumite suurest ja tähtsast asjast —

taas algab happeline keeristorm mu ajudes
mind miski sunnib eluks hallutsinatsioonides
miks kord ei vabane ma paineist, mis mind vaevavad
mul tunne, surnumatjad auku juba kaevavad
homme suren
selgemaks on saanud minu jaoks mu pahupool
aidata mind saad vaid sina või elektritool
oota veidi, juba sähvas hele lootuskiir
halvana mind näinud oled seal, kus armastuse piir
homme suren
homme suren ja ongi parem

— ja saad aru, et meestele on teema kõvasti üle jõu käind ja suure teemaga pealkiri teenib vaid poosetamise ja tähelepanu tõmbamise eesmärki, mis mõlemad nende alal päris kõrgelt hinnatud omadused. Nad tahaks nende sõnadega küll otsekoheselt öelda, et elu on mõttetu ning lahkumine sellest pigem parim või õigeim äratundmise hetk. Ei ole ju selleski midagi uut, vaid pool sajandit tagasi olid sedalaadi mõtted vägagi moes ja esitatud õige erinevaid vaimseis kastmeis. Siin paistab vaadeldaval asjal, st elusse ja surma suhtumise skaalal, olema mingit seost naiste kleidi pikkusega, mille kõige õigem mõõt ei püsi samuti kuidagi paigal ja muudkui muutub ajas.