Üle pooleteise aasta oleme elanud Covid-19 ajastul, kuid hetkel ei ole veendumust, kas selle kestuse kohta tuleks öelda ‘juba’ või ‘alles’. Küllap sõltub hinnang hindaja asukohast optimismi-pessimismi skaalal, kuid hetkel tundub teine neist pigem adekvaatsem hinnang olema. Ühe õige noore viiruse mõju inimkonna sotsiaalsele toimimisele on olnud väga suur, seda nii mõju mitmekesisuse, ulatuse kui tugevuse mõõtmes. Üks suhteliselt lihtne bioloogiline struktuur on osutunud lühikese ajaga ontoloogilises mõttes sedavõrd tõhusaks ja tegutsemist nõudvaks, et inimühiskonnad on olnud sunnitud vähendama oluliselt oma tähelepanu senisest  sisemisest arengust tingitud eesmärkidele ja probleemidele ning tajuma Covid-19 sedavõrd suure ohuna, mis õigustab nende senist arengujoonist tugevasti pärssivate meetmete rakendamist. Lisaks piirangute esilekutsumisele on viirus osutunud ka mõjukaks inimarengu suunajaks, olgu eesmärkideks isolatsiooni kompenseerimine kommunikatsiooniga või teadustöö kiire ja tõhus fokusseerimine uutele probleemidele uute lahenduste leidmiseks. Covid-19 mõju on olnud tõesti väga mitmekülgne, mille puhul algne meditsiiniprobleem on laienenud kuni fundamentaalse ükskisiku ja ühiskonna suhete teemani välja. Kohtan oma tutvusringiski, rääkimata avalikust arvamusest ja sotsiaalmeedias toimuvast, sedavõrd erinevaid hinnanguid tõvele  endale ja sellega toimetuleku viisidele, mis omakorda seostuvad inimeste üpris erinevale psüühilisele reaktsioonile toimuva suhtes. Äärmustena võiksid siin ühelt poolt olla viiruse ja haiguse täielik eitamine ning teiselt poolt apokalüptilised meeleolud, mille vahele jääb tohutu varieeruvusega tunnete ja mõtete piirkond. Isikuvabaduse ülimuslikkuse tingimustes ei ole sugugi imestada, et hingeline kirjusus mõjutab negatiivselt ühiskonna olevikulist stabiilsust ja juhitavust.