In memoriam Jüri Marran (*12.02.1937 – †19.04.2021)

See pidi olema enne enne 1981. aasta jõulusid, kui Karlovas ühel sünnipäeval esimest korda Jüriga viivuks kohtusin ning eelmise aasta 14. detsembril nägime tema pool kodus teineteist tunniks-  pooleteiseks viimast korda. Rääkisime sel aastal küll veel mõned korrad lühidalt telefonitsi, kuid hoolimata teineteise mõistmisest, olid eksistentsiaalsed olud siis juba kardinaalselt muutunud. See on olnud pikk sõprus ning Jüri kuulub kindlasti nende hulka, kes on mind tublisti vorminud, elus edasi aidanud ning vaimustavaid hetki pakkunud. Küllap on tõsi seegi, et kui me ei oleks üldse kohtunud, siis oleks ma ise ning mu elukäikki samuti tublisti teistsugune saanud. Tollest esimesest kohtumisest läks mööda ikka kuid, kui käisime külas tema Riia mäe korteris ja siis veel kuid, kui sain esimest korda tajuda tema ateljee erilist maailma. Minu jaoks avanesid nende käikudega hoopis teistsugused maailmad, kus olin seni saanud viibida. Ma ei olnud varasemalt tuttav ühegi kunstnikuga ning väljas oli kaheksakümnendate algus oma üpris hallide sotsiaalsete toonidega.  Jüri isik ning tema loominguline maailm olid suureks kontrastiks sellele, kus veetsin siis enamuse ülejäänud ärkvel oldud ajast. Nii tema isik, ilmaelust arusaamine, suhtumised kui tema poolt loodud vaimne ja füüsiline ruum lummasid siis ja muidugi ka mitu aastkümmet pärast seda. Ta lõi tookord olevikku minevikust – kuskilt kogutud tähendusega vanad asjad, kaaskondsete vahetud meenutused, vabariigi traditsioonid ja Pallasest mõjutatud kunst andsid tema maailmale selge värvingu. Eesti uus tulemine vaimustas teda väga ning sellega koos avanenud läänemaailma kultuuriline rikkus, mida ta arvukatel reisidel ahnelt endasse ahmis. See kõik andis temale endale mõneks aastakümneks väga sobiva miljöö kõige tähtsamaks – maalimiseks.

Jüri oli suur Tartu patrioot – jalutuskäik Toomel, ülikooli tegemised, teatrietendused Vanemuises, erinevad kontserdid ning kohvikute melu olid tema igapäeva rutiini ja tartlaseks olulised osad. Jüri oli suur Eesti patrioot – sügav vaimsus ja lootusrikas vaade tulevikku just rahvuse sünnilinnast toitsid tema Eesti ideed, mis läinud sajandi kaheksakümnendate aastate keskel suure hooga taas põlema lahvatas ning tema mõtetele ja tegudele eesmärgi ja sisu andsid. Jüri kultuuriline haare oli avar, lisaks eespool mainitud eesti tegemistele mahtus sinna arvukalt maailma kõrgklassi kunsti, muusikat ja kirjandust.

Kohtumisi Jüriga on olnud palju, nii suuremaid pidusid, väikses ringis olemisi kui põgusaid tervitusi kuskil Tartu tänavatel. Alati õhkus temast rõõmu kohtumisest ning energiat ja tunnustust kohtujale. Tema kaaskondse kiitmise võime ja tase olid lihtsalt vastupandamatud.  Kui märkida siin vaid mõnda suuremat ja meeleolukamat neist kohtumistest, siis tema 50. juubeli karneval, kolimised Riia mäelt ja Kuperjanovi tänavale, näituste avamised, Carmeni etenduste portreede maalimised ja särav jõulupuu ateljees on esimesed, mis meenuvad. Küll asjaosalised juba teavad!

Kuigi see eelmise aasta detsembri keskpaiga koroonapiirangutest mõjutatud vestlus ei tekitanud mingit viimse kohtumise tunnet ega aimdust, oli suurt väsimust temas ometi tunda. Küllap oli see hind, mis tuli aastakümnete pikkuse sarmi, energia ja loomingulisuse eest tasuda. Küllap oli tal õnnestunud teha kõigevägevamaga aus kaup ja vastu saada suur elu. Puhka rahus, hää sõber, meil on paljutki meenutada!