Selle nädala sotsiaalseks suurhämmastuseks on kujunenud järjekordne koolitapmine, seekord meie vahetus läheduses Soomes, Tuusulas. Lasud pealkirjas lähevad muidugi ühe hullunud noorvaimu kontosse ja surmad nendele, kes pidid eluga maksma sotsiaalse keskkonna loomise ja pruukimise eest. Ühiskond on näidanud taas oma tegelikku palet viisil, mida ei saa enam pelgalt ettekujutuseks pidada. Kui vaadata vähemasti eesti poole reaktsioone toimuvale, siis nendes domineerib nõutus ning vaimne ahastus ja visklemine. Ühelt poolt otsitakse ollakse läbinisti personaalsed ning seletatakse toimunut vaid läbi laskja, teises äärmuses minnakse laiale sotsiaalsele rajale ja ohatakse prohvetlikult, millal on meie kord?
See, et elukool tapab, on triviaalne tõde ja isegi uudishimu ja naudingute allikas. Päriskoolis on seda ikka maksimaalseks läbikukkumiseks peetud.
Koolitapmine, see on tõepoolest sõna igatpidi tõlgendades väga võigas olukord, kus ideaalide ja tegelikkuse kohtumine toob kaasa mitte õppe-, vaid tegelikku surma. See on koolivägivalla (mis ei ole õppevägivald, vaid ikka päris) kangeim kraad ning aegajalt lahvatavad koolide vägivalla inkubaatorid sellele astmele, et surmateenus saab osaks neilegi, kes seda üldse küsinud ei ole. Miks siis läheb nõnda? Eks asun siis minagi oma seletustega tõenäosuslike ahastajate seltskonda ja teen panuse arusaamale, et moodsa sotsiaalne ümbruse illusoorseks pidamine on väga riskantne mäng, milles tuleb paratamatult arvestada, et teatud illusioonid saavad loodusliku maailma tööriistadega vääramatult hävitatud. Moodne ühiskondade vägivalla kultus läbi silmakirjaliku turvalisuse iha on just üks selline valdkond, kus silmakirjalikkust ei lasta kuigi kange kraadini arenenda. Vägivalla kultuse tagapõhi on muidugi ühes teises kultuses, mis vist lõppude lõpuks vististi elusolija püsivast indiviidi-kogukonna rollikonfliktist pärit ning mida hoitakse ka õige tõhusate bioloogiliste vahenditega. Nagu alati seda on tehtud, üritatakse ka praegu tuvastada või täpsustada üksikisiku ja isikute rühmade kooseksisteerimise võimalusi ning päris konkreetselt praegu üritatakse just üksikisiku vabaduste avardamise, samaaegse isiku fragmenteerimise ja sotsiaalse efektiivsuse tõstmise võimalikku ulatust testida. Mu meelest on kõige haavatavam lüli ses ahelas inimese fragmenteerimise kavatsus ning kahjuks jutuks olevas loo küsimustele tasuks vastusi just sealt otsida. Fragmenteeritust iseloomustab ka see, et inimeste iha, soov või arusaam iseenda või isiklikust mõttetusest ei piirdu isiku endaga, vaid otsib realiseerumist hoopis oma ümbrusest. Just selles punktis näikse eksistentsialistidel õigus olevat, kui nad inimeksistentsi üheks omapäraseks piinaks ja absurdiks pidasid. Asjad näikse tõesti olevat säetud nii, et väga paljusid (vististi enamikku, aga loodetavasti siiski mitte kõiki)üksikuid inimeksistentse iseloomustab on ego ja kollektiivsuse jääv summa ning isikuvabaduse (enda oluliseks pidamise) suurenemine saab tulla vaid teiste inimeste oluliseks pidamise arvelt. Tõepoolest, vabadus on magus ja mõnus, aga aegajalt ka paganama ohtlik. Paraku näikse käimasolev sotsiaalne eksperiment vääramatult jätkuvat, kuid erinevalt enamikust teistest eksperimentidest on katsealustel, st meil kõigil, peaaegu võimatu katsest niisama väljuda, sageli osutub see võimalikuks vaid väärikuse või isegi vaid elu hinnaga.