Läinud pühapäeval oli võimalus kaasa elada rahvakirjanik Mart Kivastiku etendusele “Eesti asi” Viinistus. Juba tolle päeva hommikul tikkus aeg-ajalt pähe mõtteke, et kas eesti asi on Kivastikul ümmargune, raske või magusavõitu või veel midagi neljandat? Ja ega etenduse ja sellele järgnenud aja jooksul ei olegi suutnud sellele küsimusele selget vastust anda. Küllap oli Kivastikule eesti asi laulupidu, eriti see kõige esimene kord 1869. aastal. Laulupidu on varemgi eesti kirjanike inspireerinud, kõigepealt tulevad või pealkirjadena ette Koidula “Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai” ja Smuuli “Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol”, nii et veel üks lüli sai sellesse laulupeo kirjanduse ahelasse lisatud. Lugu on tehtud sellise lihtsa Koidula-aegse must-valge stiiliga, millesse aegajalt oli pikitud pisikesi täpikesi märksa tänasemast päevast (Urmas Alender ja Estonia õnnetus; eesti luuletaja Varblane). Lugu algas juba vaata et tavapärase eestlaste masohhismiga enda kallal, millele laiale levikule on kindlasti üks jagu kaasa aidanud ka Kivirähu eesti asja hitid. Mulle selline masohhism kuigi hästi ei istu, kuid päris mitmete arvates pidise rahvuse tervise tunnuseks olema, kuid eks igaüks otsustagu seda parem ise. Huvitaval kombel see matsirahva antropoloogia istub kuidagi hästi meie rahvusteatri seltskonnale, sest neil on ju veel käimas suveetendus “Kodukotus”, kus eestlaste moodi matsirahvaks iirlased. Etendus ise oli selline tubli harju keskmine, kus kõik sai tehtud, kuid ilma suurema kireta. Kõige parema töö tegi tol õhtul Jan Uuspõld, kellel oli nii isu kui lusti seda va lopergust eesti asja veeretada. Teatriimet tol õhtul siiski vist ei juhtunud, kuid Viinistu ilma-, kuu- ja mereime küll.