Majanduse kiiremat kasvu on moodsal ajal igal ühiskonnal tarvis, see on tema arengu üks põhilisi eeldusi ja näitajaid ning seda võiks raharadikaalid nimetada isegi ühiskonnakasvuks. Jättes siinkohal kõrvale selle kasvu arvutamise metoodika, mis põhineb nii või teisiti vääramatul usul raha üheaegselt maailma loovasse ja hindavasse jõusse, seisab majanduse kasvamise taga ressursside juurdekasv ja nende kasutamise tõhusus. Ressursid jaotuvad omakorda tootmisvahenditeks, tööjõuks ja õige müstiliseks kogutootlikkuseks (pigem võiks seda kutsuda ühiskonna sotsiaalseks osavuseks). Eestil ei ole ühegiga neist priisata (maad, metsa ja rannajoont on meil ohtralt, aga me ei oska sellest suurt rikkust saada), kuid inimjõuga on läheb lugu järjest nutusemaks. Järelikult peab teiste kasv kompenseerima inimjõu defitsiidi ja looma ka aluse ühiskondliku rikkuse kasvamiseks. Moodne ühiskond läheb oma toimimises järjest keerulisemaks, mis eeldab järjest keerukamate masinate ja targemate inimeste olemasolu, mis koos suudavad luua asju, millel on võime nii oma kui teiste ühiskondade liikmete elu sisukamaks ja väärtuslikumaks muuta. Võistlus riikide vahel on selles vallas väga äge ning keegi ei soovi oma positsioone selles rallis loovutada. Pigem vastupidi, vabad piirid inimestele ja kaupadele soosivad üldiselt seda, et ühes vastavate sotsiaalsete hüvedega toimuva inimjõu selektsiooni tõmme järjest tugevneb ning kipub tugevaid riike veel tugevamaks tegema. Arenenud riigid on loobunud (vähemasti ajutiselt) üksteise brutaalse ründamise võimalusest ja on vastu võtnud majandusvõidujooksu võistlusformaadi, mis inimlikust vaatepunktist on muidugi hea ja tervitatav, kuid hoolimata kui tahes kaunisõnalisest retoorikast süvendab samas riikide jaotumist edukateks ja teisejärgulisteks. Ebaselge on jätkuvalt see, kuidas õnnestub kõiki rahuldaval moel toime tulla nendel rahvastel, kes on enda valitsemiseks valinud viisi, mis neile tegelikult ei sobi või on osutunud üle jõu käivaks.
Pangapresidendil on Eesti helge tuleviku asjus paar lootust: 1) ehk läheb mõnel välismaale müüval majandusharul sedavõrd hästi, et osa selle tulust tirib parematel tuuridel käima ka kogu ülejäänud majandusliku tegevuse; 2) odav laen majanduse moderniseerimiseks on käeulatuses ja 3) olemasolevat inimressurssi tuleb senisest palju enam ja paindlikumalt ühiskonna hüvanguks rakendada. Näikse üsna ilmne olevat, et ükski kolme eesmärgi saavutamisest ei põhine üksikisiku ega pisikese sotsiaalse grupi individualismil, vaid pigem ühel suuremal sotsiaalsel kokkuleppel, et ollakse valmis pingutama ja millestki loobuma ühise eesmärgi (Eesti ühiskonna tegemise) nimel. Patriotism, õiglus ja respekt senitehtu suhtes on selle eesmärgi saavutamiseks õige vajalikud asjad, ilma milleta on positiivset tulemust keeruline loota. Kui “majanduse jõulise arengu ja sissetulekute kasvu väljavaade” on viimaste suhtes primaarne, siis ühel hetkel oleme ikkagi neis asjus vägevamate poolt üle ostetud või võetud. Esimene tundub indiviidi seisukohalt muidugi soovitavam, kuid eesti vaatepunktist laastavam. Niisamuti vääriks lähemalt arutelu pangajuhi loo viimane lause majanduskeskkonna kujundajate (st poliitikute), ettevõtjate ja töötajate vastutusest (kirjaviisist näikse, et võrdse) parema tuleviku saavutamisel.