Turuühiskond on selle liikmetele õige nõudlik žanr, sest selle režissööride arvates tuleb selle erinevates sektsioonides kogu aeg end müüa, et saaks siit-sealt teistelt enda jaoks tarvilikku osta. Mõnikord kurdavad mõned turukorraldajad, et ah sa mait, turg moonutab tegelikkust ning seal toimuvat tuleks vajalikul moel sättida. Eks sellised arvamused pärine ikka läbiproovitud ideoloogilist lähenemist toetavast vaateviisist, et tegijail ikka mõnikord juhtub ja kõik muud alternatiivid toimunule olnuks veel hullemad. Pigem on niisuguse jutu taga ikka soov sotsiaalsele ruumile üht tegelikkust vormivat ideestikku peale suruda, st realiserida sootsiumis üks võim ja selle taga olev soovide ahel. Korralikult toimiva demokraatia tingimustes peaks need soovid sobima enamusele ühiskonnast, kuid kindlasti mitte kõigile. Uuema ühiskonnakorralduse kohaselt peaks võimalikult palju arvestama ka teistsuguseid soove, aga turg ei suuda ometi kõiki neid korraga teoks teha ning korratus turuplatsil häirib tugevasti kogu seda töös hoidnud sootsiumit. Turg loob küll turulisele mõnede asjade ajamisel vabadust turulolijate võimaluste raames, kuid samas takistab ikkagi neid tehinguid, mida teised turulised ei soovi mistahes põhjusel realiseeruda lasta. Siis võivadki platsi ilmuda taas turukorraldajad, kes sotsiaalse jõu instrumentidega sätivad platsil oma eesmärkide jaoks vajalikul moel olusid ja turul lastakse taas lärmitseda järgmise tõsiselt segava moonutuse ilmumiseni..