Viimase nädala jooksul ilmutasid 2 väljapaistvat eesti meest oma suhtumist ja arusaamist EV põhiseadusest. Kõigepealt pajatab eelmise nädala Sirbis Leonhard Lapin põhiseadusest kui esteetilisest objektist. Mõne päeva eest kirjutas õiguskantsler Indrek Teder Postimehes oma töökohustustest tulenevalt põhiseaduse tagamisest riigieelarve, st rahaga. Eks see esimene teema ja selle kogu Sirbi tagakülge kattev arendus paistsid esmapilgul muidugi väga intrigeerivana, kuid jutt tiirles seal üksnes põhiseaduse ühe trükiversiooni viletsuse ümber, mistõttu tõeliselt põnevaid seadus(t)e esteetikaid autor käsile ei võtnud. Härra Lapin tahab rääkida põhiseadusest kui paberile pandud sümbolist ning seaduse ilu taandada sellega sümboli ilule. Ega suurt palju rohkem ei olegi selle kirjatüki teema kohta öelda, aga sisu passib päris kenasti nendele järelemõtlemiseks, kes raamatute koostamise, kirjastamise ja trükkimisega tegelevad.
Hoopis produktiivsem ja muidugi intrigeerivam on õiguskantsleri üritus kirjeldada põhiseaduse tagamist eelarve, st raha, kaudu. Idee on ju iseenest lihtne ja selge — eelarve peab võimaldama põhiseaduses sätestatut, iseäranis inimeste põhiõiguste realiseerimist. Nii jõuabki õiguskantsler seisukohani, et riigi eelarve ei saa langeda alla teatud piiri, mille korral selle riigi elanike põhiõigused ei saa enam korralikult realiseeritud. Iseenesest võiks see olla päris tõhus vahend eelarves oleva raha jagamiseks, kuid mu meelest sisaldab üht päris tõsist vastuolu, mis ilmneb siis, kui eelarves ei ole piisavalt vahendeid põhiõiguste tagamiseks. Kas tuleb siis riik ära kaotada, põhiseadus ümber kirjutada või pragmaatiliselt toimuvat ignoreerida? Päris raske on ette kujutada kahte esimest võimalust, kui kolmas toodab paraku hoolega vildakust õiguskantsleri konstitusioonilismajanduslikku konstruktsiooni. Põhiseadus teenib enam teatud ühiskondliku struktuuri loomise ja toimimise plaani kui sellesama ühiskonna talitluse adekvaatsuse indikaatori rolli.