ESPMH on üks üleeuroopaline selts, mis tegeleb meditsiinifilosoofiaga ning nad peavad juba üle 20 aasta augustis oma aastakonverentsi. Seekord oli ürituse üldteemaks Euroopa bioeetika globaalses kontekstis ning kokku tuli Tartusse nii 160 osalejat päält 35 riigist. Olgu kohe hakatuseks ära märgitud osavõtjate üksmeelne heakskiit professor Margit Sutropile ja tema tiimile Tartu Ülikooli eetikakeskusest, kel õnnestus kenasti üks väga ladus konverents korraldada.
Et konverentsi programm sisaldas lisaks plenaarettekannetele ridamisi paralleelsessioone, siis sisust kõneldes saan lähtuda peamiselt vaid neist teemadest, mille arutamisel ise osalesin. Et kogu ürituse teema oli bioeetikast, siis muidugi teised meditsiinifilosoofia valdkonnad olid ilmselt juba seetõttu esindatud õige magedalt. Kuid mitte ainult, sest spetsiaalne meditsiinifilosoofia seminar valdkonna hetkeseisust ja arenguperspektiividest oli õige nutune, sest peamiselt kurdeti, et väga lopsakalt kosuv bioeetika on marginaalseks teinud praktiliselt kogu ülejäänud meditsiinifilosoofia. Eks mood ja hetkemeeleolud mängi ka ses arengus oma rolli, kuid mulle tundus pigem, et meditsiinifilosoofia senisel klassikalisel kujul ongi määratud raskustesse, sest ei suuda kuigivõrd kaasas käia meditsiini tormilisest arengust tulenevate järjest uute väljakutsetega. Ei võetud seal arutada tõenduspõhise meditsiini tugevaid ja nõrku külgi ega mitmeid teisi potentsiaalselt põnevaid filosoofilisi teemasid, mistõttu valdkonna hetkeseis kujuneski õige nukraks. Usun, et korralikku meditsiinifilosoofiat ei saa teha vaid filosoofiast lähtuvalt, kus filosoofia suurmeistrite ideid üritatakse moodsa meditsiini tegelikkust raamima panna. Edukas meditsiinifilosoofia peab ka meditsiini päris korralikult tundma ning see teeb muidugi meditsiinifilosoofi ameti õige keeruliseks. Samuti tuleb silmas pidada, et et teatud teoreetiliste küsimustega tegeldakse ka meditsiini enda raames sarnaselt loodusteaduste teoreetiliste lähenemiste valdkondadega. Olen siiski seda meelt, et meditsiinifilosoofia on jätkuvalt kindlalt olemas, kuid ESMPH ei ole suutnud seda kuigi edukalt edendada ja hallata.
Jah, aga mida oli võimalik tähendada meditsiinieetika vallas. Siin oli laias laastus kaks üksteisega seotud peateemat: (i) meditsiinieetika universaalsuse/partikulaarsuse küsimus ning (ii) Beauchampi ja Childressi 4 põhiprintsiibi kriitika. Need teemad on üleval olnud juba läbi viimaste aastakümnete, kuid ega ühemõtteliselt lõplikele positsioonidele jõutud muidugi selgi korral. Globaalsed kokkulepped deklaratsioonides-konventsioonides püüdlevad üleilmse meditsiinieetika standarditeks, mis sattuvad ikka jälle vastuseisule kuskil konkreetsetes sotsiaalsetes oludes. Eetika paindlikkuse säilitamiseks ollakse paratamatult olukorras, kus otsistakse teatud tasakaalupunkte nende kahe suundumuse üheaegsel realiseerimisel. Printsiipide kriitikud ei paistnud seekord kuigi veenvad olema ning iseäranis jäid nad hätta uute vähemalt sama heade või isegi paremate eetika tööriistade väljapakkumisel. Õige selgelt oli tunda ka tugevat püüet laialdaste meditsiinieetika infrastruktuuride loomise suunas, mida hetkel üritatakse täiendada järjest ulatuslikemate erialaste veebiportaalide ja infokeskustega. See suundumus annab ühe tulemusena kindlasti järjest sügavama eristuse tavainimese ja eksperdi moraaliotsuste tegemise vahendite vahel. Samas ei saa sugugi kindel olla ekspertide otsuste kahtlematus paremuses, eriti kui nad teenivad peamiselt sotsiaalsete koosluste võimendusmehhanismi rolli.