Selle nädala alguse oodatult mõõnavad majandusuudised meilt ja ning ka Läti lugu, et IMF keeldus neile valitsuse passiivsuse tõttu laenu andmast, on meie riigiisasid pannud tegema avaldusi, mis hakkavad nähtavale tooma meie riigi sotsiaalseid aluskonstruktsioone. Iseäranis puudutab see sellist inimühiskonna konstruktsioonielementi nagu pensionisambad, mis toetavad seda inimühiskondadele õige tüüpilist võimalust, et inimestel säilib vanemas eas pärast oma põhipanuse andmist ühiskonnale omakorda ühiskonna tugi oma allesjäänud eksistentsi väärikaks realiseerimiseks. Nii või teisiti on tegemist väga olulise komponendiga tegelikust lepingust inimeste ja nende ühiskonna vahel, kus läbipaistvalt ja teadlikult realiseerub iga isiku kohta tehing oleviku konverteerimisest sotsiaalseks tulevikuks. Peaministri halbade uudiste järel pakutud julge ettepanek võtta ühiskonnalt mõneks ajaks alt ära pensioni 2. sammas on igal juhul väga mõjukas ja mitmekülgne samm, mille kõiki mõjusid me praegu vaevalt ette suudame kujutada. Kindlasti hävitaks see samm suure hulga Eesti sisemaist usaldusväärsust, mis saab alguse selle süsteemi autoritest ja ulatub üle riigi antud lubatuste nõtke muutmise võimaluseni, et väga paljud personaalsed ühiskonnaga tehtud lepingud lähevad ümbertegemisele. Paistab küll niimoodi olema, et meie ühiskonna väga põhimõtteliste otsuste tegemise periood on nüüd küll kindlasti alanud. Ei saa pidada ju põhimõtteliseks otsuseks status quo mõningast kõigekärpimist, nagu seda siiani tegelikult tehtud on, lootuses et siis uuesti paisuma keerata. Status quo nõuab olemasoluks ja edenemiseks teatud tingimusi, mida praegusel ajal selgesti napib. Napib just väliseid soodsaid tingimusi, mis meist kuigivõrd ei sõltu ning seetõttu saab proovikiviks olemasoleva sotsiaalse disaini kohanemisvõime muutunud oludega. Usun millegipärast, et valitsus jõudnud seisu, kus kärbetega tuleb lõdvendada ühiskonna teatud aluskonstruktsioone, mis omakorda tähendab lootmist õnnelikule juhusele, et konkreetsetel sotsiaalsetel hetkedel tulevad olemasolevad konstruktsioonid oludega toime. Usun samuti, et valitsejate suur emotsionaalne hirm krooni devalveerimise ees ajab neid päris riskantselt mängima riigi aluskonstruktsioonidega. Kas pole raha devalveerimine tegelikult ratsionaalselt aktsepteeritav vahend ülemäärase sotsiaalse pinge ühtlaseks jagamiseks kogu ühiskondliku konstruktsiooni ulatuses? Ja kui see pinge saab edukalt maandatud, siis tekib ka võimalus ühiskonna ümbersättimiseks tekkinud oludele vastavaks.