Ei saagi selle küünilisuses päris täpselt aru, kas Mihkel Muti arvamuslugu “Vanadus on kallis lõbu” eilses Postimehes on mehe tegelik arvamus võis ajendatud pigem soovist silma paista. Antud juhul ei ole küll kumbki variant suuremat väärt. Tema soov kirjutada vananemisest raha, võrdleva psühholoogia ja järsu ühiskonna poolt pealesurutud individualismi võtmes annabki tulemuseks, et inimesed, kes iseseisvalt hakkama ei saa (lisaks vanadele tegelikult ka paljud tervisehädadega noored ja keskeas inimesed) ja on teistele koormaks, on kallis lõbu, millest tuleb loobuda nii pea kui võimalik. Ei ole tegelikult midagi uut päikese all ning seda teatud inimeste üleliigsuse lähenemist on ikka ajaloos praktiseeritud ning Euroopas viimati suures mahus natside poolt ning hiljem kui palju kordi imestatud, et kuidas küll inimestele üldse sellised mõtted pähe saavad tulla. Väga veider või pigem vale on ka Muti vananemise probleemi rõhuasetus läänelikule ühiskonnale, mis resulteerub ju enamvähem läbiva tegeliku heaoluna ning seda ollaksegi valmis kõigi ühiskonna liikmete vahel jagama. Mehel tasuks vaid pisutki vaadata erinevate lääneriikide pensionite ja teisi sotsiaalkindlustuse süsteeme. Ma soovitaks Mihkel Mutil mitte jääda arvamuses poolele teele ning kas avalikult või enda peas ja omaette eile avaldatud mõtteid edasi mõelda, ehk aitab see tal endas paremini selgusele jõuda. Vananemine on paratamatus ning sotsiaalne (ja ka personaalne) toimetulematus sellega märgib väga selgelt, et inimväärikus ei ole selles konkreetses ühiskonnas kuigi oluline.