Meie mõjukate poliitiliste arvamusliidrite hulka kuuluvad Jaak Aaviksoo (IRL) ja Heido Vitsur (Keskerakond) on viimasel ajal muretsenud, et Eesti ühiskonna juhtimisel napib kõvasti ühiskonnale oluliste eesmärkide seadmise võimet ja selle asemel võideldakse kõvasti teatud parteiideoloogiast lähtuvate printsiipide eest. Printsiibid iseenesest ei viivat ühiskonda sinna kuhu vaja, veart eesmärke õigustab pragmatism (ehk vajadusel ka mõnest kesksuurest põhimõttest/väärtusest loobumine) nende saavutamisel. Esmapilgul tundub see tõdemus igati vahva olema, kuid järelemõtlemisel võib ikkagi tegemist olla õige libeda teega, mille sihtkoht võib üpris ootamatuks kujuneda. Ja ei tahaks küll olla allutatud “eesmärk pühendab abinõu” superprintsiibi toimimise alla. Eks üksnes ühe või mõne printsiibiga liialdamine võib selgesti ühiskonna kreeni kallutada ja ei ole pikas perspektiivis kuigi jätkusuutlik, samas moodsa ühiskonna arvukate alusprintsiipide (ühiskonna õigusest eksistentsile ja edenemise vajadusest kuni üksikute liikmete vajaduste ja võimaluste ühetaolise tunnustamiseni välja) korraga ja kooskõlas toimimine suudabki inimestest genereerida ühiskonna kui elujõulise organismi nii selle väliste kui sisemiste olude muutumisel.  Printsiipide valik on demokraatlikus riigis riigijuhtide tegevuse pärusmaa ja siinkohal tuleb alguses mainitud kurtjatega nõustuda, et Eestis on praegusel ajal riigi juhtidel juhtimisega raskusi. Aaviksoo arvab, et praeguste rahvuse suurtest eesmärkidest taandumisega seotud probleemide allikateks on 4  ühiskonnas levivat suundumust: ¤ väärtustest piisab, huvisid ei ole enam vaja; ¤ rahvuslikest huvidest rääkimise on tabu (fašism),¤ äärmuslik liberalism (üksikisikuga seonduva domineerimine) ja soov meeldida. Ühe kaupa võttes võib kõikidega neist liialdades ühiskonda destabiliseerida, aga paraku ei ole siiski kuigi täpselt teada, kui suure tegeliku mõjuga need neli arusaama tegelikult on? Tarkade kogenud meeste jutust kipub siiski mulje jääma, et kujunenud olukorras on nemadki leidnud sobiva karmima ja konservatiivsema juhtimisviisi rakendamise.