Alles novembri alguses Endlas lavale toodud Tammsaare “Elu ja armastus” jõudis sel nädalal ka Tartusse. Eks klassiku teoste iga esitus  väärib tähelepanu ja võimalusel ka kogemist. Tunnistan, et läksin etendust vaatama romaani mitte lugenuna, kuid ikkagi lootuses, et küllap meistri tekst teeb oma tööd ka esmakordsel kuulmisel. Paraku seda siiski ei juhtunud, laval kõlanud tekstil puudus see eriline jõud, mida olin nii mitmeid kordi varem Tammsaare ettemängimisel kogenud. Esimese vaatuse sõnad olid kuidagi lihtsameelsed ja ‘armastus’ kordus etenduses pea äratüütamiseni. Mõneti ebatüüpiliselt meie teatrile läks etendus ometi tõusvas joones ning teine vaatus pakkus esimesest märksa enam. Aga kõik kokku imet sel õhtul minu vaimus siiski ei sündinud. Esimese vaatuse lõpus oli selline tunne, et tegemist on meistri ühe varase katsetusega, kuid ometi selgus kohe, et lugu oli kirja pandud just pärast Tõe ja õiguse viimase osa valmimist. Pärast pisikest uurimistööd selgus, et ega selle romaani kohalik retseptsioon ei ole algusest peale kuigi armulik olnud. Pealkiri ülimalt ambitsioonikas, küllap oli loojal püüd seda ka samaväärse sisuga täita, kuid ometi pakkus vähemasti etendus liiga palju küsimusi nii loo, lavastuse kui näitlejate mängu kohta. Kunagi oli autoril lootus, et see lugu kõnetab tulevikulugejat tookordsest palju paremini, kuid vähemasti tänasel päeval natuke üle 80 aasta hiljem ei ole üldse selles paremas mõistmises veendunud. Tolerants mehe ja naise suhete mitmekesisuse suhtes on selle ajaga tublisti suurenenud ning Tammsaare enda varjatud irooniat võtavad paljud kas täieliku või peaaegu täieliku iseenesestmõistetavusena. Lõpuks tuli lausa selline mõte, et romaani näol on tegemist Tammsaare kohalikku ellu pakendatud variatsioonidega Romeo ja Julia ning Don Juani ainetel. Lavastus oli selline piltide reaga kindla peale minek, kus pause püüti vältida dekoratsioonide käigu pealt vahetamisega. Mõnikord olid need vahetused kuidagi kohmakad, aga ju siis ei olnud võimalik lavalisi pilte teistmoodi liikuma saada. Näitejate töö kõige veenvam ei olnud, aga eks muidugi oli ka psühholoogiat täis pressitud  materjal nõudlik. Niisamuti on etendus veel noor, küllap asi läheb edaspidi iga etendusega paremaks. Siiski ei tule kolme teatris veedetud tundi kuidagi kahetseda, sest taaskord mängiti rahvale ette tema kultuuri üht olulist verstaposti, mis pani mõtte hoogsasti liikuma mehe ja naise lähedase suhte tagapõhjade jätkuvast salapärast ning teinegi kord veidrast ratsionaalsusest.