Eesti majanduse tasakaal on habras

Eesti Panga president teatas väga hiljuti Põlvas, et Eesti majanduse tasakaal on habras ja meie probleemide allikaks väliskeskkonna keerukus. Kahju, et ei ole olnud selle ettekande tunnistajaks, kuid sellist sõnumit mistahes tasemel rahalugejatelt tuleks pidada ülemäära ebamääraseks. Tegemist on pigem poliitiku või ideoloogia sõnavõtuga, kuid mis või kelle suunda pangapresident võiks ajada. Või siiski, ehk on need sõnad mitmete kaalukate kvantifitseerimiste verbaalsed väljendused?

Et sellist sõnumit lõpuni või vähemasti rohkem mõista, tuleks teada, mida esitaja arvates tähendavad majanduse tasakaal ja selle haprus ning väliskeskkonna keerukus. Küllap tasakaaluks tuleb pidada riigi jaoks olulisemate bilansside õlgade võrdsust ning haprus seda, et õlad võivad kergest puudutusest ebavõrdseks minna. Kui riigieelarve tasakaal on võimulolijatele omaette eesmärk, siis seal peaks kulud ja tulud ikka enam-vähem tasakaalus hoitama. Ega see hoidmine väiksele riigile halb ei ole, sest ei lase tal ennast tunda suurriigina ega tekitada suurekaliibrilisi mõõdutundetuid  sotsiaalseid fantaasiaid.  Kõige rohkem nuputamist oli mul väliskeskkonna keerukuse mõistmisega, sest mõtlesin alguses, et meile lähedased põhjamaad ja teisedki Euroopa riigid peaks olema ju ausa mängu esindajad ning nendest lähtuv meie sotsiaalne väliskeskkond peaks seetõttu olema mõistlik ja mõistusega hoomatav ja seetõttu mitte üle mõistuse keerukas. Aga täna tuli televiisorist selge ja otsekohene lahendus paradokaalsele olukorrale. Ameerika uus välisminister põrutas nende parlamendis hiljuti otse, et riigid on üksteisega meeletus konkurentsis (iseäranis (igasuguste) ressursside pärast) ja Ameerika ei tohi selles möllus teps mitte kuhugile tahaplaanile jääda. Hea asi on see, et inimareng on nõnda palju edenenud, et enamus riikide konkurentsist toimub teatud kestvusjooksu, ja mitte rusikavõitluse formaadis. Loodetavasti tähendab Eesti majanduse habras tasakaal seda, et meil väga ei pista.