Täna, hilisel ennelõunal ja varases kellakeeramisega harjumises, käisime uues eesti kinos uut eesti filmi vaatamas. Olime Evelini kaudu muidugi üksjagu kursis, millise öise hingejõu hinnaga seda detsembrikuumust köetud oli, mistõttu eelaimdused filmi suhtes olid ka õige segased.
Cinnamoni I saal andis sisenemise muljeks kõrge, avara ja tumeda ruumi, milles kergelt vetruvad mugavad toolid lasid vaatajat õige õdusalt suure valge lina vastas tunda. Reklaamilindid andsid kohe aimu, millist muljet sellelt ruumilt loota on: visuaalselt oli asi hästi paigas, kuid heli kippus taaskord liiga vali olema, mistõttu soovitaks helimeestel aegajalt filmi ajal saali kiigata ning oma nuppe vajadusel parajamaks keerata.
“Detsembrikuumus” on kõigepealt muidugi patriootiline film ja ses mõttes eesti vaatajale tähenduselt hoopis midagi muud, kui kõigile teistele, kes seda tööd nägema trehvavad. Ses mõttes on film õige sarnane marmortahvli looga ning ega kirjanduslikumad Kevade ja Nipernaadigi teistele meiega samaväärseid kontekste paraku ei oma. Kindlasti olid filmi tegijad tublisti indu saanud hiljutisest pronksmehe epopöa finaalist ja põgusalt näidatud märul Leningradi Eesti konsulaadi ümber pidi suure tõenäosusega meenutama praegusele ja tulevasele vaatajale läinud aasta mürglit meie Moskva saatkonna ees.
Sisulisema poole pealt oligi filmi põhikoloriit tumedalt hämar, mida suhteliselt harva katkestas päevavalgus. Loo kompositsiooni tuleb pidada päris klassikaliseks, kus peategelaste suur plaan ning filmi üldteema olid kenasti üksteist teenima sätitud. Romantilisele tööle kohaselt oli filmis suures koguses saatuslikku juhust, mis seekord surma ja ohvrite isikuid väga palju ei võimendanud ning pakkus pikem muinasjutulist lähenemist peategelaste õnnelikule saatusele. Filmimehed olid isegi sedavõrd lahke hingega, et lasid vastaliste peamehel ja naisel päise päeva ajal rongiga välismaale sõita. Kontrastina seansi algusreklaamidele oli filmi enda vägivald pigem isegi väga diskreetselt esitatud, mis moodsa brutaalse filmikeele kontekstis jättis tublisti ruumi vaataja kujutlusvõimele ega üritanud seda räige hüpernaturalismiga halvata. Alguses oli liiga hüplik ka plaanide ja teemade vahetumine, kuid mäss ongi üks närviline tõmblemine, mistõttu aitas see rahutus ehk rõhutada ka toimunu ebakindlust kõikidel pooltel. Näitejatöödest meeldis mulle enim Sergo Varese Taavi, kes ehk veidral moel tõi mulle mitmel korral pähe mõtte, et ega ta ometi Evelin Pange vend ei ole. Liisi Koiksoni pisike ebakindlus pidigi ehk toetama Anna rahulolematust ja otsusekindluse puudumist, kuid mõnedes stseenides filmi lõpu poole ei klappinud kuigi hästi Annas sugenenud kindlameelsusega. Kindral Põdder paistis ekraanilt samuti õige mõnus mees olema, kuigi kindrali osavus vahetu tänavavõitlejana kuulub pigem samuti ajaloolise romantika valdkonda. Kõige mõjusamad kaadrid sellest filmid minu jaoks tulid üsna alguses, kui näidati mitut moodi Eesti-Vene piiriks olevat kergelt talvist okastraataeda, mis nii võimsalt on tegelikult kogu tolle ajastu suureks sümboliks. Nii et kõik kokku on see hea ja vajalik film meile endile, kuid loodetavasti mitte ainult…