Juba mõnda aega on olnud tahtmine öelda midagi ühiskondliku olemise viiside või vormingute ehk formaatide kohta. Kevadel, kui Tartu ülikoolile järjekordset rektorit valiti, siis oli tahtmine mõtelda ülikoolist kui vaimsest või tunnetuslikust formaadist. Sellest, kuidas ülikooli liikmete põhikirjastatud tegevusest sünnib uus arusaam ja teadmine. Kuigi ülikooli juhtimine tsentraliseerub järjest ning rektor ühes kesknõukogudega saavad järjest mõjukamaks, on järjest raskem märgata ülikooli kui terviku tunnetusvõimet, pigem on see üha enam muutunud katusorganistatsiooniks, mille all toimivad erinevad väiksemad akadeemilised grupid. Õppetegevus on suuteline koondama erinevamaid kohalikke akadeemilisi kooslusi, kuid koosluste jaoks ei ole selle tähtsus enamasti esmajärguline. Palju tähtsamaks peetakse uurimistööd, kuid selles vallas ollakse järjest enam omaette ning kohalik sidestumine ei kuku millegipärast sageli enam kuigi hästi välja. Teadusel on jätkuvalt arvukalt suundumusi ning sotsiaalne haakumine sarnase uurimistöö alusel köidab ühiskonna insenere märksa enam kui lokaalne akadeemiline holism. Möödas näikse olevat ajad, kui ülikoolide tarkus ise genereeris ennast. Nüüd ootavad nad ühiskonna käske, sest vaid nende täitmine õigustavat ideoloogide arvates tarkuspuindarte eksistentsi. Ja ülikoolide suhtlus ühiskondadega põhineb suuresti arvulisel dialoogil ja käskudel. Arvud on need, mis ülikooliski maksavad järjest enam. Ülikoolis on muidugi alles mitmeastmeline ja õige universaalne akadeemiline formaat, milles sisuks on ülikoolis käiva inimese hariduse edenedes talle rohkem mõtlemise ja tegutsemise vabadust anda. Esimeste kursuste üliõpilase akadeemiline õnn on pikka aega seisnenud tarkade õpetlaste pikemate temaatiliste monoloogide kuulamises ja kanooniliste tekstide lugemises ning juba õpetatutele siis selle taasesitamises, mis monoloogidega seoses külge on jäänud. Mida aeg edasi, seda rohkem peab noor akadeemik olema võimeline end väljendama kirjalikes traktaatides ning alles mõne aja möödudes saab akadeemiliselt formaaditud õpetlane ise õiguse noortele pikemaid monolooge esitada. Kraadide kaitsmiseks on omad rituaalid, kuid üha enam kohtab selleski žanris protseduuri numbrilist formaliseerimist, mis panustab märksa enam ettevõtmise vormile kui sisule. Staažikatest olijatest professorite akadeemiline õnn seisneb võimalikult suures mõjus, mida nendesse salvestunud tarkus läbi nende isikute ümbruskonnale avaldab. Akadeemilises lähiümbruses on nende võim absoluutse iseloomuga, ülikoolist kaugemal see võim õige pisut moondub, kuid jääb siiski piisavalt tuntavaks. Aja märk on see, et akadeemiku võimu soovitakse siduda tema eduga, mida uuemnal ajal omakorda mõõdavad tema oma seltskonna väljannetes avaldatud lugude arv, nende lugude märkamine teiste poolt ning uurimistoetuste ja preemiatega teenitud raha hulk. Oo teadus, sa oled sport! Kas akadeemilisest võimust ja võistlusest sünnib uus ja eriline teadmine? Nii see peaks muidugi olema, sest miks muidu hoida käigus üht suurt akadeemilist armeed ja spordivõistlust.
Suve poole on mastaapsema mängurluse tulemusena eurol järjest raskemaks läinud, mille peale tuli tahtmine midagi üldisemat märkida raha kui väga universaalse ja võimeka inimkäitumise sotsiaalse juhtija kohta. Raha ja turg on inimkoosluste tegutsemise võimukad suunajad ning kui soovite, maguskavalad leiutised. Nad on järjest mõjukamad kogu selles sfääris, kus inimesed teadvusel olles tegutsevad ning loomulikult ka ülikoolide “vabas” vaimses maailmas. Ideoloogid, iseäranis need, kes vaimustuvad arvudest ja nendega tehtavatest tehetest, on rahamängust pöörases vaimustuses. Praegu eurotsoonis toimuv näitab väga selgesti, et vahetut võimu omavate otsustajate peades on rahamängu haare sedavõrd tugev, et kipub isegi demokraatiamängu, st viisi, mis neile võimu andis, tahaplaanile jätma. Nende põhjendus nõnda toimides on see, et muidu laguneb rahamäng koost ning mängu puudumine toob meile vaid kaost ja hävingut. See mängurlus teeb kõhedaks, kuid rahamängu metamorfoosid samuti. Kui mitukümmend aastat oli mõnel pool kõiki kohustusi võimalik palju kordi ajatada või uue kohustusega asendada, siis järsku, nii 2009. aasta paiku, oli sellel järsku lõpp ning raha olemasolu või puudumine töötas järsku kui mass Newtoni II seaduses. Selle aasta alguses tehti häälekaid katseid majanduskasvu vajaduse loosungite all vahepealset rahamängu edasi mängida, kuid kaalul ei olnud rohkem ega vähem kui raha võim tervikuna, mistõttu keskturgudel peeti kindlamaks jätkata traditsioonilisel tervemõistuslikul kursil, mis tunnistab loodusseaduste sõltumatust ühiskonnaseadustest egas mitte vastupidi.
Inimeste rituaalsete mängude valik on tõesti suur ning mõned neist suudavad füüsiliselt koondada tuhandeid inimesi. Sel nädalal taaskordselt lõppevad olümpiamängud kuuluvad kindlasti inimkonna suurimate ja intensiivsemate numbrimängude hulka, mida on õnnestunud pealegi päris regulaarselt toimuma saada. Et olümpiamängud on numbreid armastavate mängijate pidu ning inimeste teatud käitumisvormide numbriline hindamine on seal ülimuslik, kõiksugused emotsioonid, kaunidused ja ideaalid saavad sõna nende mõjul ja järel. Ja osa inimesi on valmis teatud rangel moel käituma ja hinnatud saama ning teised jällegi neid etendusi innuga vaatama. Nad kõik on rahul, et teatud ajas ja ruumis ülimalt kitsalt reglementeeritud käitumisele numbrilise hinnangu andmine annab kindla aluse diagnoosile ‘parim’ ning sellega kaasneb au ja tunnustus, mida järjest sagedamini väljendatakse taas numbriliselt.