Akadeemilistest aktidest

Auväärt dekaan, auväärt buršid, lugupeetud kolleegid!

Kõigepealt tänan burše kutse ja võimaluse eest siin üles astuda ja teiega pisut mõtteid vahetada. Tunnistan ausalt, et olen päris üllatunud teie valikust, kuid nii või teisiti on see mulle suureks auks. Et oleme teie stuudiumi käigus tegelikult kohtunud kahel korral, nii 2. kursusel füsioloogias kui just nüüd eetika lainel, siis oleks justkui mitut võimalust jututeemat valida. Eks nii publik kui eetikaõppejõud ise näe alati kõne pidamisel ühe kindla peale minemise võimalusena üht moraalilugemise seanssi sellest, mis õige ja hea ning mis vale ja paha, arstide puhul eriti tööl, kuid teinekord ka ühiskonnas, kodus ja mitmel pool muljalgi. Ma sooviksin seda võimalust täna õhtul mitte enne oma jutu päris lõppu kasutada, sest olen alati pidanud tõhusamaks, et inimene ise jõuab oma veendumustele ning kaaskondsed aitavad sellele vaid kaasa ning ei ürita pelgalt oma sotsiaalse rolli ja mõjukusega hoogsalt teiste vaimseid kruvisid ja polte lõpuni kinni keerata.

Ma tahaksin pakkuda teile täna hoopiski paari keelemängu, mis tulevad sõnast akt või aktid. See teema saab minu jaoks alguse umbes siis kui teie just parasjagu olite ülikooli tulnud, st 5-6- aastat tagasi, kui tookordne õppeprodekaan teatas ootamatult ühel õppekomisjoni koosolekul, et tema jaoks on ülikooli elus vaid kaks tõelist akadeemilist akti ja need on loeng ja suuline eksam. Minu mäletamist mööda ütles ta seda just 6. kursuse lõpueksami arutelul, viidates loomulikult selle, et olemasolev arsti küpsuseksami vorm ei olegi ehk kõige sobivam viis võetud ülesande lahendamiseks. Sellest ajast peale käib see ütlus mul ikka aegajalt ja erinevat moodi peas ja keelel ning tänagi õhtul on just see mu mõtiskluse inspiratsioon ja lähtekoht. Lõpueksamit muidugi ringi tegema ei tahakski hakata, sest see oleks teie suhtes ebaaus ja suuline eksam siiski töömahukas, raskesti võrreldav ja formaliseeritav ning seega kaasaegsele pedagoogilis-tehnoloogilisele protsessile mitte kuigi sobiv.
Jah, aga akt on ikkagi üks väga huvitav ja mitmetähenduslik sõna, mis tähistab lisaks mistahes akadeemilisele või mitteakadeemilisele teole, ka juriidilist dokumenti, osa teatrietendusest või alasti keha kujutavat kunstiteost ja olgu järgnev pisike galerii aktidest, mis just siin ja praegu võiks tähendust omada.
Tahaksin kõigepealt teha ühe väga olulise täienduse prodekaani akadeemiliste aktide õige lühikesele reale rebaste peo näol, nii nagu seda viljeldakse meie teaduskonnas. Ma ei tea küll päris täpselt, mida te ise arvate praegu käimasolevast üritusest, kuid minu jaoks on tegemist just selle kohaga, kus enamasti ühe vaimuka komöödilise etenduse vormis leiab aset akadeemiline teatevahetuse akt viimase ja esimese kursuse vahel kogu teaduskonna pilkude all. Kuidagi ei saa seda rolli täita ei ava- ega lõpuaktused, sest need on nii ühemõtteliselt fokuseeritud ühele kindlale osale meie teaduskonnast. Nii et buršid, isegi ehk veider, aga teie nalju tuleb ikkagi tõsiselt võtta!

Kuid kas on meil põhjust kõnelda akadeemilisest või meditsiinilisest alastiolekust? Väga spetsiifilises mõttes on arstiteaduskond muidugi ses mõttes eriline, et anatoomia pakub siin ainest nii arstidele kui kunstnikele ja arsti juures käies tuleb teinekord ikka riided seljast võtta. Ma ei ole muidugi kõige õigem inimene selle hindamaks, kui palju on surnutes, laipades ja koolnutes ilu ja kui palju informatsiooni, kuid sellise olukorra ärakasutamine on ühiskondade poolt juba sajandeid hinnatud kasulikuks ja vajalikuks. Kuid märksa laiemalt näikse ka eksami esiisa ladinakeelne examen järelekatsumise, läbikatsumise ja järeleuurimise mõttes olema üks vaimse alastivõtmise katse, kus eksamineeritava vaimu või vähemasti osa sellest pakutakse ja seejärel võetakse hindamiseks. See vaim ei pea küll ilmtingimata alasti olema, kuid nii kõrgelt hinnatud siirus on kindlasti teatud mõttes vaimne alastiolek. Selle arvamuse kinnituseks on väga paslik meenutada vaid mu väga hea füsioloogist kolleegi Olaf Imeliku raamatu pealkirja „Tõde – kõige kaunim oled sa alasti”. Nii et ühtpidi on teie elukutseline elumuutus vaadeldav järjepidevusena, milles siirdute eksamineeritava rollist siirdumisena arstist eksamineerija rolli, kelle rutiinselt hakkavad avanema patsientide alasti ihud ja vaimud. Ainuke, mida tahan sel puhul öelda, et ärge hinnake neid olukordi vaid kasuliku informatsiooni kontekstis, vaid siiski ka laiemas isiklikus inimliku läbielamise võtmes.

Ja nüüd lõpetuseks, kallid buršid, tahan ma teile ehk isegi koolipapalikult veelkord meenutada, et satute väga varsti aktorite ehk tegutsejatena akadeemiliste aktidega piiratud maailmast märksa mitmekesisemasse aktide maailma, kus olete vahetpidamata tunnistajaks ja osalejaks tegudes, etendustes, dokumentides ja alasti kunstiteostes ja ma soovin teile ning muidugi ka kõigile teistele siin ruumis, et tehes akte ja olles aktid ei kaota te kunagi väärikust, ja kui see siiski mingite ootamatute asjaolude tõttu peaks sündima, siis sooviks teile ikkagi väärikust oma eksimuste tunnistamisel! Kõigile on sellel retkel saadaval võimalus luua oma personaalne aktide galerii ning samuti soovin teile kõigile, et see galerii oleks teile rõõmuks ja sisaldaks vaid väärtuslikke töid. Ja kõige lõpuks, et kättesadanud moraliseerimise võimalust mitte päriselt tuulde lasta, siis otse loomulikult peate te ka patsientidele mitte ainult lepingulist teenust kui üht peenekoelist vorsti pakkuma, vaid oma aktidega ka nende väärikust edendama. Kõike head teile kõigile!

Sõnavõtt arstiteaduse osakonna rebastepeol 13. novembril, 2007.