Lõppev aasta on olnud üks muutumiste ja mõõduvõtmiste aasta. Mõõduvõtmised on seotud eeskätt suure riikidevahelise poliitikaga, mille taga ikkagi lõpuks nendes kooslustes domineeriv või domineerima püüdlev üksikisiku ja tema ühiskonna vaheliste suhete iseloom. Euroopas nii soodsat pinnast leidnud ja psühholoogilist sarmi pälvinud iga üksikisiku sotsiaalse ruumi laiendamise kampaania osutus slaavi maailma lõhkuvaks (sotsiaalseks) dünamiidiks ning küllap uus aasta näitab juba selgemini, mis slaavi suurtest sotsiaalsetest tükkidest saama hakkab – kas nad lendavad üksteisest veel kaugemale või üritab robustne sotsiaalne haare neid siiski mingil moel koos hoida.

Eesti jaoks oli lõppev aasta taas üks tuntav põlvkonnavahetuse ja sotsiaalse küpsemise aasta. Nii kultuuris kui poliitikas on lavale astunud uued inimesed ja teinud seda igati hästi. Mõnedki pikka aega püsinud stereotüübid (iseäranis inimeste lähisuhetega seotud) on julgelt käsile võetud ja aeg nende muutmiseks paistab olema igati küps. Eesti idee tervise üle ei ole küll suuremat põhjust muretseda, see kannustab taas paljusid patriootlikele tegudele ning on meie avalikus elus mitmel pool tunda.

Mu enda mikroettevõtja aasta oli samuti iga huvitav ja tulemuslik. Ühe inimese ja tema ühiskonna konkreetsed suhted ja jõujooned said seeläbi tublisti selgemaks.