Füsioloogia suhtekolmnurk eluteaduste ja meditsiiniga

A.Soosaar ¤¤ Märkmeid füsioloogiast 2022– 

Füsioloogia suhtekolmnurk eluteaduste ja meditsiiniga

Teadusvaldkonnana on füsioloogia tihedas seoses nii eluteaduste kui meditsiiniga. Ammustel aegadel märkinud Aristoteles füsioloogiaga kogu elava funktsioneerimise uurimist, aga Hippokratesele tähendanud see pigem looduse ravivat jõudu. Küllap juba neist vanadest aegadest peale on inimese ja teiste organismide  kehatalitluste selgitamisel olnud kaks suurt arengumootorit: bioloogia tegeleb kogu elusa ja selle erinevate ilmingute selgitamise ja sellest kasu lõikamisega ning meditsiin püüdleb igas olukorras (isegi haiguse või raske vigastuse korral) patsiendi võimalikult hea elu saavutamise poole. Küllap käredamad bioloogid ei näe suurt vajadustki kahe valdkonna eristamiseks ja peavad meditsiini bioloogia rakenduslikumaks osaks. Siiski on eespool mainitud eesmärgi ja fookuse mõttes bioloogia ja meditsiin üksteisest üksjagu erinevad, kuigi mõjutavad ja toetavad nad üksteist siiski väga olulisel määral. Bioloogial on lisaks organismi tasemest lähtuvale eluprotsesside mõistmisele (füsioloogiale) väga tähtis (mõnikord isegi peamine) organismide muutumise ja organismide rühmade/liikide arenemise teemad. Nii võistlevadki eluteadustes omavahel pidevalt ja ometi lootusetult strukturaalfunktsionalistid ja ökoevolutsionistid, sest mõlemad suunad on elusa täielikuks mõistmiseks vältimatult vajalikud. Kuigi  meditsiinis on viimaste aastakümnetega tasakaal haiguse ja tervisega tegelemise vahel kaldunud olulisel määral viimase tähtsustamise suunas, ollakse ometi eluteadustega sarnases olukorras ses mõttes, et tervise (normi) ja haiguste mõistete olemasolu ja rakendamine on vältimatult vajalik ning nende produktiivne eristus ei kao kuhugile. Haiguste puhul on nende tekke, olemuse, kulu ja ravi bioloogiline käsitlus jätkuvalt mõjukas, hoides meditsiini ja bioloogiat üksteisele päris lähedal. Samas on piirid mõlema suure valdkondade peasuundumuste vahel (elamine-evolutsioon ning tervis-haigus) teinekord üpris ähmased, pealegi väärtustatakse juba ammustest aegadest võimalikult suurt vaadete ühtsust ja universaalsete põhimõtete otsingut valdkondade sees.  Nii tulebki välja, et füsioloogial on oluline roll nii bioloogia kui meditsiini käekäigus. Eks eriti tihe on see side olnud inimese füsioloogial, kuid viimastel aastakümnetega elusa molekulaarne ühtsus ja varieeruvus saanud märksa konkreetsema sisu, mis omakorda hägustab piire füsioloogia alavaldkondade vahel ja võimaldab kindlamalt eluprotsessidega toimuvat ühel liigil teisele üle kanda. Füsioloogia on olnud pikka aega sillaks bioloogia ja meditsiini vahel ning selle silla kaudu toimub elav nendevaheline liikumine. Tekkinud suhtekolmnurk näitab jätkuvalt suurt stabiilsust ning kuskilt ei paista kolmnurka loovate suhete kadumist. Et olen ise füsioloogiasse jõudnud meditsiini kaudu, siis on üpris mõistetav enda suurem kindlus füsioloogia meditsiiniliste aspektide suhtes seisukoha võtmisel. Teadusliku meditsiini viljelejate koolitamisel on füsioloogia põhialuste omandamine asendamatuks aluseks ja seda üritatakse algusest peale siduda inimeksistentsi kehalise külje normi ja selle kõrvale kaldumise mõistmisega. Samas kui uurida meditsiinitudengitele mõeldud autoriteetsetest füsioloogia õpikutest füsioloogia tähenduse kohta, siis näeme enamasti kuskil raamatu alguses õige lühikest pigem valdkonna bioloogilist tähtustavat määratlust:

¤ 20. sajandi alguse füsioloogia suurkuju Ernest H. Starling tõdeb oma kapitaalses inimese füsioloogia printsiipide käsiraamatus (1920), et füsioloogia oma laiemas tähenduses uurib elusorganismides esinevaid nähtusi, klassifitseerib neid ning tuvastab nende järjestuse ja suhtelise tähtsuse.
¤ 20. sajandi lõpus eesti keeldegi tõlgitud Schmidti ja Thewsi õpik: Füsioloogia on teadus elusorganismide talitlusest.
¤ Guytoni ja Halli õpik (2016): Füsioloogia on teadus, mis püüab selgitada füüsikalisi ja keemilisi mehhanisme, mis vastutavad elu tekkimise, arengu ja edenemise eest.
¤ Silverthorni õpik (2019): Füsioloogia on elusorganismide ja nende osade (s.h nende kõigi keemiliste ja füüsikaliste protsesside) normaalse funktsioneerimise uurimise valdkond.
¤ Boroni ja Boulpaepi õpik (2017): Füsioloogia on elusa dünaamiline uurimise valdkond, mis kirjeldab elusorganismide ja nende organite, rakkude ja molekulide elulisi funktsioone.
¤ Vanderi õpik (2016): Füsioloogia on elusorganismide funktsioneerimise uurimise valdkond.
¤ Rhoadese ja Belli õpik (2022): Inimese füsioloogia on teadusvaldkond, mis uurib, kuidas rakud, koed ja organid on organiseerunud erienvateks süsteemideks, mis võimaldab meie kehal funktsioneerida, tulles samal ajal toime muutustega nii sise- kui väliskeskkonnas.
¤ Ka Henn Kingisepp on oma väga populaarses inimese füsioloogia lühikursuses (2006) jätkanud levinud minimalistliku määratlemise tava lühikese tõdemusega: Füsioloogia on õpetus elusorganismide talitlusest ja nende seosest ümbritseva keskkonnaga.

Aeg-ajalt olen mõne paksu füsioloogia õpiku (ikka nii 700-800 lk või enamgi) avamisel mõelnud, et miks autorid on nii kidakeelsed olnud valdkonna määratlemise ning aluspõhimõtete ja arengutendentside kirjeldamisega. Ega paremat seletust ei ole suutnud mõelda, kui et ala määratleda polegi nii lihtne ning autorite ja kirjastajate arvates ei olegi see tudengitele nii oluline, nemad omandagu aga raamatuisse kirja pandud tarkusi. Ometi kätkeks sellised ülevaated tuhandete füsioloogide ligikaudu kaks sajandit kestnud süstemaatilist pingutust elunähtuste mõistmiseks. Kui neid füsioloogia määratlusi lähemalt vaadata ja silmas pidada, et Starlingi ja viimaste määratluste ajaline distants on umbes sada aastat, siis annab see mingit aimu füsioloogia enesekindluse tublist kasvust. Kui Starling tegi pigem ebakindlusega panuse organismi toimuva fikseerimisele (teadmata palju seda organismides toimuvat üldse on), klassifitseerimisele ja esialgse tähenduse andmisele, siis sajandi pärast tehtud määratlustes elusa fenomenoloogia suhtes ollakse juba märksa enesekindlamad ning  organismis toimuvat uuritakse elunähtuste talitlusteks (funktsioonideks) ja mehhanismideks grupeerimise alusel.  Kuigi sajandiga on elusa toimimise kohta palju teada saadud, püsib füsioloogia fundamentaalne suhtekolmnurk kindlalt ning edendab seeläbi nii teisi kui iseennast.

20. septembril 2022

Tagasi füsioloogia märkmete pealeheküljele