¤ Unusta/Unista. Tartu Uus Teater. Jim Ashilevi lugu, Ingmar Jõela lavastus. Kui vanas anatoomikumis on mitmeid teatritükke tehtud, siis uues anatoomikumis võib see etendus kergesti olla esimene traditsioonilise teatritegemise katse. Aga eluteatrit on selles hoones ja ka selle ümbruses muidugi üksjagu toimunud. Olen isegi aastatel 1980–1999 selle maja tegemistes jõudu mööda osalenud, siis kui oli…
Alles novembri alguses Endlas lavale toodud Tammsaare “Elu ja armastus” jõudis sel nädalal ka Tartusse. Eks klassiku teoste iga esitus väärib tähelepanu ja võimalusel ka kogemist. Tunnistan, et läksin etendust vaatama romaani mitte lugenuna, kuid ikkagi lootuses, et küllap meistri tekst teeb oma tööd ka esmakordsel kuulmisel. Paraku seda siiski ei juhtunud, laval kõlanud tekstil…
Kuni selle nädala reedeni tuli muretseda, et ei Rootsis ega Lätis ole hästi parlamendivalimiste järel riigile valitsuse saamisega. Nüüd on meilgi mure olemas, millise valitsusega õnnestub ühiskond tüürida kevadiste valimisteni. Ka järgmise aasta riigieelarve on seaduseks veel vormistamata, mis loob veel täiendavat ebakindlust. Kui naabritel on poliitilised sobimatused sündinud valimiste järel joonistunud värskel poliitilisel maastikul,…
ERM on lisaks mäluasutuse põhirollile lühikese ajaga kujunenud ka arvestatavaks esituskunsti keskuseks, esineb seal ju alatasa keegi ning etenduste siltidelgi kohtab nime ERM Teater. Siiski oli suve lõpus üllatav lugeda, et peatselt etendatakse seal Jaan Krossi Keisri hullu . Üleeile oligi meie jaoks see õnnis õhtu käte jõudnud, kui saime ise kogeda kuulsa teksti etendamist…
Tali tuleb, valimised lähenevad. Pikka aega püsis mu ajaveeb paigal pealkirja Eesti Vabariik 100+ juures. Eilsest on üks parteiks organiseerunud seltskond lisanud oma nimes sajale veel teise juurde ja lubab taas Eesti asja täitsa teistmoodi tegema hakata. Samas on neil valitsusse pääsemise plaan kindel ning küllap siis tõele väga konkreetselt otsa vaadata – kas koalitsioonis…
Eesti Vabariigi uue sajandi kolmas päev hakkab õhtusse jõudma ning äsjane sünnipäev ühes sellele eelnenud nädala kokkuvõtvate lootuste, tunnete ja meeleoludega on mineviku poole teele läinud. Vabariik on mitmes mõttes päris konkreetne asi ning nõuab valdavalt osalt kodanikest kindlates rollides igapäevast sihipärast toimetamist, muidu ta ei edene ning püsiminegi võib päris nobedasti raskeks minna. Rahva…
Kõik kokku kukkus välja üks tegus aasta, mille käigus sotsiaalsed asjad hakkasid nii siin kui mujal liikuma pigem tõusujoones või stabiilsuse suunas. Tõejärgsus ei näidanud küll mingeid kadumise märke, kuid valjemaks muutus nende hääl, kes toimuvat otsesõnu kirjeldasid ega pea psühholoogilist toimivust peamiseks tõe kriteeriumiks. Poliitikas jätkus paljudes riikides kõrvalvoolude mõju tugevnemine ning süvenes iha tugevate liidrite olemasolu…
Heameel on tõdeda, et taaskord on eesti keelde jõutud panna tekst, mis on algsest ilmumisest alates palju aastaid tublisti mõjutanud inimkonna intellektuaalset teekonda. Sel suvel jõudis meie vaimsesse ruumi kindlamalt pärale Prantsuse arsti ja mõtleja Julien Offray de La Mettrie (1709–51) 60leheküljeline tekst “Inimene kui masin”, mille tähendus inimese ontoloogia mõistmise ajaloos on paljude erinevate…
Viimastel aastatel on meedia (ja paljud seal olijad samuti) liikunud muudkui tõetuse domineerimise suunas – millegi suhtes seisukoha võtmisel ei ole järjest sagedamini niivõrd oluline vastavus tegelikule asjade seisule, vaid selle esitamise atraktiivus ja emotsionaalne sobivus. Ju on selles omajagu süüdi enesekindla turvalisuse olukord, kus tõetuse viljelejad arvavad end olevat.
Vaatasin enne asja lõppenud aasta kohta kirjutama asumist paari viimase aastavahetuse samalaadseid kandeid ning neis kirjapandu (iseäranis muutustega seonduv) klapib hästi ka 2016. aasta kohta, kuid ometi tundub midagi läks möödunud 365 päeva jooksul kokkuvõttes ka hoopis teisiti kui varasemalt. Hulk lähiringi kuuluvaid inimesi ja ma ise nende hulgas, sai lõppenud aastal tunda eksistentsiaalses olukorras viibimise raskust…