Just eile õhtul oli võimalus kaasa elada Draamateatri suveetendusele “Kodukoht” Keila-Joa mõisas. Väga lühidalt öeldes, oli etendus päris hea ning teatriime sai taaskord teoks. Brian Frieli loo teema peaks eestlastele igati mõistetav olema, kuigi sündmused arenevad üleeelmise sajandi Iirimaal. Nimelt võeti taas üles alistavate ja alistatavate rahvaste omavahelised suhted väga isiklikul tasemel väga konkreetses kohas ja ajal. Selles näitemängus toimus kõik ühel päeval ühe inglise mehe mõisas ja see päev pidi läätsena koondama inglise-iiri konflikti, mis omal moel pole tänasenigi päris kadunud. Usutavasti annab publikule hiljutine kodune pronksmehe saaga piisavalt täiendavat mõtte ainet, kuid laval (õigemini mõisa elutoas) toimuvat meie enda oludesse üle kanda. Lugu on iiri kirjamehe positsioon oma maa inglise moodi allutamise suhtes. Toimuv ei ole enam võitlus brutaalse füüsilise vägivalla ülemvõimu vastu, vaid pigem võitlus vaimse iseseisvuse ja vabaduse nimel. Täpselt nii nagu meil kunagi, oli ka tüki peakangelane võõrast soost mõisnik (Mr. Christopher Gore ehk Guido Kangur) , kes ei soovi enam brutaalselt allutada, vaid leida mõistmist kõigi poolt ning sellest lähtuvat õnne ja rahu. Ja täpselt nii nagu meil, ei leia ta mõistmist ei omade, ei kohalike hulgas, mille tulemuseks saab olema suur üksindus. Guido Kangur tegi sel õhtul väga hea esituse ning tal õnnestus tabada ja esitada täpselt inglise mehe (nii vähe, kui mul on seda õnnestunud tunda ja kogeda) mõttelaadi ja hoiakuid. Jah, inimene on mõnikord veider ses mõttes, et ta väsib ka võimust teiste üle, mida eelmised põlvkonnad ja su ühiskonnad nii kiivalt püüavad kinnistada. Ta loobub seismast selle eest ning tulemuseks tuleb väga karm diagnoos su kogukonnalt –reetmine. Ma ei olegi vist Guido Kangurit nii lähidistantsilt oma tööd tegemas näinud, kuid need ülisuured plaanid olid üllatavalt usutavad ja sümpaatsed. Kuigi lavastaja oli teinud etenduse lõpu poole Mr. C. Gore’i mõnikord ehk ülemäära teatraalseks, suutis ta seda oskuslikult ikkagi usutavaks mahendada.
Väga hea esituse tegi ka Jaan Rekkor, kelle osaks sai kujutada üht ortodokset britti, kes antropoloogist teadusemehena, püüdis läbi ülla teadmise püüdluse oma impeeriumi võimu ja väge kasvatada. Dr. Richard Gore’i antropoloogilised tiraadid ja mõõtmised teenisid mõtlemises paraku ikka ühe või mõne inimeste rühma teistest paremaks pidamist. Jah, kõik see toimus enne natsionaalsotsialismi suurt väljakutset, kuid vihjas väga selgelt rahvuste edetabeli koostamise mõtteviisi tähtsust teatud aegadel ja teatud ringkondades.
Teadusliku uurimistöö eetika seisukohalt oli mulle muidugi väga huvitav vaadeldav antropoloogiliste mõõtmistega seotud olukordi ja juhtumisi. Selge see, et sellised uuringud kujutavad uuritavaile väga väikest riski, kuid samas mõjutada tugevasti inimväärikusest lugupidamist. Kuigi 19. sajandi inimuuringute eetika tavade kohaselt toimus kogu tegevus täiesti korrektselt, oli see ikkagi füüsilise konflikti ajendiks etenduses, sest kohalikud tõlgendasid seda just nimelt vastuvõetamatu inimväärikusse tungimisena. Kui püüda toimunu viia kaasaegse uurimistöö eetika konteksti, siis peaprobleemiks oli kehva kvaliteediga uuritavate informeeritud nõusolek uuringus osalemiseks. Jah, nad olid tulnud vabatahtlikult ja assistent Perkins seletas neile üldjoontes plaanitavat, kuid keegi vaevanud end sellega, kas mõõdetavad inimesed ikka aru said toimuvast ning kas nad ikka sellega päriselt nõus ka olid. Laval olnud erinevad uuritavad esitasid päris tüüpilisi käitumismustreid, mida uuritavad õige sageli viljelevad: üks oli täiesti abitu ja allaheitlik, teine lunis pisutki raha katses olemise eest ning kolmas oli hurraaoptimistlik lihtsameelne. Eks loomulikult lähevad eetilised probleemid väga teravaks, kui taoliste uuringute andmeid hakatakse kasutama poliitilistel eesmärkidel. Loomulikult ei ole taolised ohud kaasajalgi kuhugile kadunud, nii on näiteks praegune geeniuuringute buum radikaalsete ideoloogiatega kombinatsioonis võimeline halbade asjaolude kokkulangemisel tekitama väga palju ebaõiglust ja inmlikku õnnetust. Loodetavasti on sedalaadi mõtteid vaid ohuvõimaluseks ja mitte
inimesi puudutavaks karmiks tegelikkuseks.
Igati korraliku esituse tegi naispeaosalise Margaretina Kersti Heinloo. Tema kangelanna oli tegelikult päris komplitseeritud kuju, kus segunenud iiri päritolu ja sellest sugenev soov oma rahva vabadusele ja hoopis teine isiklikum soov olla inglise moodi õnnelik. Margaret laveeris päris edukalt erinevate huvigruppide vahel ja tal õnnestus mõistuslikult ja arveraamatutega kalkuleerides väga suurt osa kogu olukorrast oma kontrolli all hoida. Vajadusel tuli mängu pisike emotsioon äraminekuähvarduste näol, kuid ega ta ilmselt neisse isegi kuigi tõsiselt ei uskunud.
Priit Pedajase lavastuse kui terviku tahaks öelda, et lugu oli tehtud sümpaatses tõusvas joones, kus unisevõitu algusele järgnes pidev pinge kasvatamine. Mu meelest mindi selle pinge kruvimisega kuskil teise vaatuse keskapaigast (alates iiri kaikapoisi areenile ilmumist) liiale ja emotsioonikruvimine hakkas pigem Ladina-Ameerika seriaale meenutama, kus võetakse aga uusi ägedamaid asju ette, mis suurt millegiga ei lõpe ja tähendusega kontekste ei loo. Samas tuleb meelest pidada, et tegemist on ikkagi suveetendusega ja mitte teatrifestivaliga. Nii et hästi tehtud töö vägagi huvitavas kohas.
Meeldejääva õhtu kujunemisel oli suur osa väga heal reisiseltskonnal, keda hea sõber Kaido K. igati tõhusalt juhtis. Tartu poolt vaadatuna on Keila-Joa juba päris kauge kant, sedavõrd kauge, et keegi meie kaheksasest seltskonnast ei olnud seal varem käinud. Mõis ise , Keila jõgi ja juga ning etendusejärgne jalutuskäik seal vaid süvendasid sündinud teatrielamust. Ja taaskohtumine Paldiskiga näitas, et viimase 4-5 aastaga on Eesti Vabariik seal päris jõudsalt kehtestunud.