Emajõe Suveteatri selle suve ja kõik kokku X hooaja etenduseks on Toome varemetes mängitav V. Hugo kuulsa teose aineline “Jumalaema kiriku kellamees”. Tulime just sellelt etenduselt ja muljed on seetõttu küll värsked, kuid samas ka settimata. Esimene vaatus oli pigem lõbusapoolne tõeline suveteatri tükk, teine vaatus seevastu märksa enam kooskõlas originaalteose sünge traagikaga, kuid ikkagi kaugeltki mitte nii sünge nagu originaali enda tekst ja kogumulje. Lavastus oli kokkuvõttes pisut rahutuvõitu, kus plaanid ja tegevus kippusid liiga kiiresti vahelduma ja jätsid kuidagi pinnalise mulje. Näitlejad tegid oma töö korralikult, kuid erilisi õnnestumisi siiski kah polnud. Kõige tõhusam oli ehk Leino Rei esitus Claude Frollona. Aga teatriime ikkagi juhtus ja seda just teise vaatuse keskpaiku, kui Esmeralda pääses esimese hooga tuleriidast ja teda silmas pidanud mehed saabusid tagasi tema olukorda mõjutama. Liiga palju vehiti teises vaatuses armastusega, mistõttu hakkas see inimeste suurväärtus etenduses oma kaalu kaotama ja mõjuma pigem ühe tavahäälitsusena kui erilise olukorrana. Omaette küsimus oli Toome varemete roll Pariisi jumalaema kirikuna etenduse õnnestumisel. Kuigi hooned on ju mingitpidi õige erinevad ning ka sarnased, oli see roll kindlasti märkimisväärselt suur, kuid tingis ka päris suure distantsi publiku ja näitlejate vahele ning oli omajagu süngeks kontrastiks mitte nii väga süngele lavaloole.