Kõigepealt küsis ta läinud varasuvel Eesti filosoofia 3. aastakonverentsil, mis on filosoofia. Ja tema vastus oli ja loodetavasti jätkuvalt on:
“Filosoofia: …on intellektuaalne tegevus, mille eesmärgiks on anda üldine ning terviklik kirjeldus maailmast ning inimese kui tajuva, mõtleva, kõneleva ja tegutseva… olendi kohast selles, avastades/luues nii ilmnev kui ajastu intellektuaalne pilt (tänapäeval teaduslik pilt) inimesest ja maailmast ning neid omavahel sobitades.” Kuigi ta tunnistab, et lähtub oma loos ja vastuses tähtsale küsimusele Sellarsist, kipub ta oma loos viimasele üht-teist-kolmandat lisama. Mulle endale istub filosoofia määratlemisel pigem küll puhas Sellarsi positsioon, et filosoofia eesmärgiks on inimese positsioneerimine maailma ning see ongi filosoofilises ettevõtmises kõige olulisem. Muud asjad, eriti püüd maailma lõplikult mõista, on vaid ajutiselt olnud filosoofidele arvestatavaks mängumaaks, kus ka teised neid väga tõsiselt võtavad. Teiseks sordib IR filosoofe 4 rühma ning see toimub eeskätt analüütilise filosoofia traditsioonide vaimus. Mulle istub hästi ilmselt oma eelmistest tegemistest tulenevalt filosoofia teraapiaks ja filosoofi terapeudiks pidamine. Kuigi jah, filosoofia ei ole siin mitte teaduslikuks, vaid pigem alternatiivmeditsiiniks ning peaks seeläbi sõltumata koolkonnast ja ilmakaartest kõikidele filosoofidele sobima. Eks sarnaselt alternatiivmeditsiiniga ole siingi mureks see, et teraapia on väga individuaalne ning mõnikord isegi sedavõrd, et vaid ravitseja ise seda hoomab. Et ülejäänud jaotustes mängib nii või teisiti suurt rolli teadus, siis on nendes jaotustes ikka üksjagu tunda filosoofia ja filosoofide ebakindlust noorema venna, st empiirilise teaduse, tegemiste ja kavatsuste suhtes. Ja kolmandaks räägib IR kahest erinevast pildist (ilmnevast ja teaduslikust), mida maailm inimestele pakub. See jutustus “fotograafiast” on vististi kõige küsitavam osa sellest loost. Kuigi praktiline arendus sellest toimimise valda on igati põnev ja tegelikult filosoofiline, st ju tegelikkuses küsimist selle järele, ilma milliste üldiste printsiipideta ei ole võimalik inimesena eksisteerida. Tähelepanuväärne on see, et vaimse piiratud võimet olukorda edasi anda väljendab selliste printsiipide paljusus.
Teiseks ilmub Akadeemia 2006. aasta viimases numbris tema ülevaade keskkonnaeetikast ja keskkonna mõistest. See lugu üritab siis keskkonnaasjanduses ja väärtuselises hindamises põhiasju paika panna. Eks loost enda löö välja aelle autori truudus filosoofilisele traditsioonile, sest praktilisemad või teoreetilisemad ökoloogid tahaks lisaks filosoofidele enestele kindlasti keskkonna üldise mõistmise ja looduse kesksuse teemadel autoriga rinda pista ja puselda. Töö lisaväärtuseks, mida pealkirjast ei paistagi, on arusaam baaseetikast ja selle rakendustest mitmel pool konkreetsetes inimkäitumise valdkondades. Baaseetika on tõesti väga baasiliseks ja vaid filosoofide pärusmaaks kuulutatud ning teistele, nt teiste valdkondade professionaalidele, on ruumi küll jaopärast jäetud. Eks see taas üks seanss mistahes valdkonna teoreetilise põhja ja selle rakenduste ühtseks tervikuks ühendamise viisi vallas. Ilmselt ehedaim näide oleks teoreetilise ja eksperimentaalse füüsika abielu. Üha enam paistab viimastel ikkagi seda, et teadused üritavad filosoofialt jõuga volitusi võtta ning (loodus)keskkonda puutuv ei ole siin mingiks erandiks. IR püüd hakata mingit suuremat teooriat tegema loomulike ja tehislike asjade eristamisest/mitteeristamisest peaks filosoofias paljuproovitud valdkond olema, sest ateistlikus ontoloogilises mõttes ei ole ju suuremat vahet, kes asja tegi, vaid pigem mida asi endast kujutab. Kindlasti on teretulnud ja vajalik ettevõtmine hea ülevaate andmine erinevatest vaadetest keskkonnale selle ontoloogilisest staatusest tulenenvalt. Geograafiline, fenomenoloogiline ja põhjuslik keskkonnast mõtlemise eristamine passib mullegi väga hästi ja neist omakorda vastastikuse põhjuslikkuse eelistamine samuti. Kindlasti on huvitav ka autori manööverdamine alus- ja rakendusfilosoofia mõistetega, eks filosoofia on sedavõrd ikkagi mõjujõudu kaotanud, et on sunnitud järjest enam lähtuma tegeliku sotsiaalse olukorra pragmatismist ja mitte respektist igavesese vaimse tõejanu järele. Ja keskkonnaeetika on mu meelest kõigepealt selle suundumise saadus ning alles seejärel ehk suurte ideede ja nendest tulenevate suurte otsuste pärusmaa.
Kolmandaks ilmutab ta just läinud oktoobrikuu Akadeemias loo metaeetika põhiküsimustest. Järjepidevust eelmisest loost ei ole muidugi raske leida, sest metaeetika ongi too baaseetika, mis määrab ja tuletab kõik ülejäänud eetikad. Ja sealt mis formuleerib IR metaeetika põhiküsimuse, mis on “küsimus selle kohta, kas moraali fenomneoloogia kaseb asjadel õigesti paista või mitte”. Küsimus saab esitatud ning loomulikult tuleb selgeks teha, kuidas keegi tähtsale küsimusele vastab. Tulebki mõneti paradoksaalselt välja, et enamus eetika põhivoole peaks küsimusele jaatavalt vastama ja hulk olulisi persoone eetikas vastavad küsimusele eitavalt. IR räägib oma töös, et ehk ei oleks kõige parem metaeetikast vaadelda metafüüsika positsioonilt, kuid mu meelest läheb ta esitatud põhiküsimusega ühemõtteliselt samuti metafüüsika radadele. Metafüüsikas muidugi saab metaeetika põhiküsimusest üks metafüüsika oluline küsimus. Ma ise kipun samuti IR metaeetika põhiküsimusele eitavalt vastama ning küsimust ennast seeläbi mitte väga põhiliseks pidama, kuid autori analüüs ja erinevate autorite positsioonide tundmine ja rakendamine avaldab tõsiselt muljet. Nii et väärt töö on tehtud kõigi nende tarvis, kes vajavad teejuhti kaasaaegse ingiskeelse eetikatraditsiooni teoreetilistes alustes orientatsiooni leidmiseks
Lõpuks tahaks autorile soovida: “Jõudu, indu ja meelekindlust, Indrek, isegi selliseks puhuks, kui teeviitu tuleb vaimsel matkal ümber tõstma hakata!”