Kõik see lugu saab alguse kahest väga tõhusast lausest meie põhi ja erakonna seadustes:
¤ Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
¤ Erakond (partei) on Eesti kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus, mille eesmärgiks on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine…
Parteid on meilgi ühed väga tähtsad seltskonnad, kuhu minnakse ja kus ollakse rõõmsal ja enesekindlal meelel huvisid väljendamas ja võimu teostamas, aga lahkumine või kenalt riigiisa kohalt sadamine ei ole enamasti enam niisama tore. Vabatahtlike ühenduste kohta ei passigi ju tegelikult kuidagi pahasti ega pisutki kriitilisemalt midagi öelda, sest kui ei meeldi see värk, võid ja isegi peaksid vabalt pillid pauna ja punuma pista. Inglise keeles passib õige tabavalt üks ja sama sõna nii partei kui peo jaoks ning ikka tuleb ette, et pill tuleb pika ilu pääle. Nii juhtubki, et midagi pahasti on parteis vaid nende arvates, kes sinna ei kuulu või on sealt tulema tulnud või saadetud.
Olgu järgnevalt edastatud sõnumeid kahelt kriitikult võimuparteidest, kellel pumpa käeulatuses enam paista:
Meelis Atonen tuli eilses Postimehes appi nendele, kes ei oska siimaani seisukohta võtta poliitikute, parteide ja erakonna seaduse loomuse kohta ning rääkis lugejale ära, kuidas asjad tegelikult ka on. Lisan järgnevalt mõned katked intervjuust, mis suuresti kõnelevad ise enda eest:
¤ Poliitika muutub järjest enam turunduseks, mitte võitluseks ideede eest.
¤ Eesti poliitika õnnetus on see, et järjest enam mõeldakse sellele, mida see annab minu erakonnale või meie populaarsusele, mitte sellele, milliseid otsuseid me tegelikult vajame. Mina arvasin, et see on Keskerakonna sündroom…
Tuli välja, et Reformierakonna oma ka?
Ei, see on kõigil.
¤ Siin julgen olla enesekriitiline, sest ka meie erakond langeb teinekord mingite kummaliste ideede võrku ning ei saada aru, kust need tulevad. See tuleb sellest, et poliitikud ei mõtle kõike läbi, kuulavad kellegi juttu, asjadest ei saada aru ja lõpuks kehtestatakse seadused, kus rumalused sees.
¤ Ei saa küll öelda, et Reformierakond ühiskonnas midagi alla suruks. Küsimus on selles, kui edukas on keegi oma sõnumite väljaütlemises.
Mõni päev enne seda seletas tagasikutsutud minister Reimaa isamaalastest ajaloolaste head õppimisvõimet tunnustades: “Sellised mõnusad õpetlikud näidishukkamised on ajaloos korduvalt kasutusel olnud. Sellise protsessiga hirmutatakse, manipuleeritakse ja surutakse eos maha kõik võimalikud tulevased vastasseisud.“
Kommentaar nendele südamlikele, ehk isegi luulelistele ülestunnistustele võimuparteide kohta oleks, et taaskord sai avalikuks see, mida paljud toimuvast nii kui nii arvasid ning võimuparteid on jätkuvalt võimsaim osa meie rahvast. Aga ikkagi on nad, st parteid, osa meist endist ja ei nendeta tule me läbi ja vaid lahkunuil on voli neist ausamalt rohkemat pajatada.