Suure ümmarguse aastapäeva kulminatsioon on läbi ning peod läksid igati kenasti ja meile enamvähem sobiva auväärsusega. President suutis tõesti oma vahetututest eelkäijatest eristuda ja rääkida peokõnes asjust, mis kõigile eesti asja oluliseks pidavatele ühiskonna liikmetele võiksid vähemalt kuidagigi korda minna. Suurärimehed olid tol õhtul pisut pahurad, et pidid presidendi käepigistust sedavõrd kaua ootama, aga küllap nad saavad muudel päevadel sedavõrd rohkem oma armu isamaaga jagada. Eks muidugi võinuks 90-aastase mineviku ja 10-aastase tuleviku kõrvale rohkem olevikku mõtestamist mahutada, kuid selle puudumisest, midagi väga hullu ka pole, sest kohe järgmine argipäev lasi olevikul oma eripalgeliste vaevadega meie teadvustes domineeriva koha sisse võtta:
¤ Riigil ei ole järsku enam vahendeid oma imepäraste koolimajade ja teede ehitamise plaanide realiseerimiseks. Veel mõni kuu tagasi õhkus valitsusest enneolematut edu ja triumfi, nüüd aga peaminister pigem vaikib ning rahandusminister põhjendab õige põiklevalt külmutusotsusi. Valitsus rääkis aga, et tal ei ole midagi teha inflatsiooni ohjeldamiseks ja majandust ongi edasise jõukuse ja õnne nimel vaja inflatsiooniga kõvasti praadida. Paistab siiski, et valitsusel on ikkagi olukorra mõjutamiseks järsku miskid hoovad tekkinud ja samas tõepoolest meie majanduse inertsivaru on siiski õige väike.
¤ Õige kirglikuks on keeranud ka melu võidusamba ümber ja taas kipuvad võimulolijad oma tegemisi ja vaprat kindlameelsust kõigi Eestimaa rahvaste aatelisusega siduma. Olgu kuidas selle samba poliitilise käekäiguga saab olema, aga ühe osa rahva ja vaimueliidi semiootiline ja esteetiline leppimatus näikse olevat praegu küll sedavõrd suured, et mälestusmärgi avamise päev 28. novembril ei kipu küll ühtsuspäevaks kujunema. Aga ootame ära, ega ei olegi teab mis kaua aega sinna enam jäänud. Seni veel ettekujutatav sammas on juba päris edukalt toimetanud poliitlaval ja suutnud isegi omal moel murendada meie valitsuskoalitsiooni ning seda ja muudki arvestades ei ole enam teab mis ime, kui riigivankri kutsarid ei olegi tol sügisesel päeval enam need, kes praegu.

Niimoodi üle mägede ja orgude on see riikide ja rahvastega ikka olnud ning loodetavasti ei ole praegune peojärgne ehmatus loodetavasti kaugeltki viimane meiegi noorepoolses enesekindlas riigis.