Hiljuti tõdes mõjukas maailmadisainer Henry Kissinger, et
¤ üleilmastumise peamine eeldus seisab tõdemuses, et konkurents sõelub välja kõige tõhusamad lahendused, mis tähendab enesestmõistetavalt, et selle käigus tekivad nii võitjad kui ka kaotajad;
¤ need, kes aina kaotavad, pöörduvad mõistagi abi saamiseks tavapäraste poliitiliste institutsioonide poole. Neid ei lohuta kinnitus, et ülemaailmse kasvu eelised kaaluvad üles sellega kaasnevad kahjud.

Selle avameelsusega on taas jõutud punkti, kus varemgi palju kordi oldud, et maailm jaguneb paratamatult neiks, kel on õigus eksistentse määrata ning neiks, kel tuleb eksistentsidega leppida. See arusaam on vägagi tagajärjekas, kuid sellest hoolimata aegajalt inimesed väsivad sellest positsioonist ning ihkavad sellest nõiaringist kasvõi korrakski välja pääseda.