Just üleeile õnnestus hankida ülikooli raamatupoest endale kaunis köide 4 eesti keelde tõlgitud kaasaegset keskkonnaeetikat loova alustekstiga. Kuigi algul olin pisut pettunud, et raamat nõnda õhuke oli ning sisaldas vaid sedavõrd väikest valikut, läks hiljem olemine märksa paremaks, sest lood olid tõesti olulised ning raamat sai ühe õhtuga enamvähem läbi loetud. Kõik kokku tekitasid need neli variatsiooni inimkonna ja keskkonna kooseksisteerimise teemal nii kaasaelamist kui mõningast ängi: esimest pakkus autorite selge sõnum ja hea stiil selle väljendamiseks, teist selle äratundmine, kuivõrd võimatu on edendada samaaegselt inimühiskondade sirgjoonelist soovi enda paremale elule ja maksimaalsele eneseteostusele ning looduskeskkonna püsimist nagu see oli kasvõi 20. sajandi esimese poolel.
Kui üritada kuidagi väga lühidalt ja üldiselt kokku võtta tolle õhtu lugemiselamust, siis võiks see olla tõdemus, et taas on aeg ohjeldada destrueerivat inimlikku eksistentsi ühe parema ja üldisema, kuid siiski jätkuvalt inimliku adaptatsiooni kasuks. Keskkonnaeetika on märk inimeste kõhklustest inimühiskondade valitud inimliku eksistentsi sobivuse suhtes. Kui tood mängu kohastumise, siis kutsud paratamatult oma arutellu Darwini ühes tema loodusliku valiku ja olelusvõitluse ideedega ning keskkonnaeetika üheks rolliks on pakkuda inimrühmadele argumente tegutsemiseks selles kogu elavat haaravas kuhugile kulgevas tormamises. Paistab selge olema, et keskkonnaeetikale loovad peamiselt pinnast meie teadmised ja meie mõjud, mis koos panevad inimesi soovima kahte üksteist välistavat asja — end võimalikult lahti rebida oma asukoha fataalsusest elusa organisatsioonis ning olla ikkagi sellesama elusmaailma osa. Senikaua kui me tõemeeli ja elu eest heitlesime teiste selgroogsetega koha eest maa peal, olid nende vastu meile lubatud praktiliselt mistahes võitlusvahendid. Nüüd, kui meil on positsiooni ja võimu ning võimet kasvõi pisutki mõista endid ja ümbritsevad, oleme jõudnud arusaamale, et teps mitte kõik võitlusvahendid ei ole enam paslikud ses eluvõitluses. Need 4 teksti pakuvadki meile omal moel variante võitlusvahendite valimiseks:
¤ Aldo Leopoldi Maaeetika kutsub harmooniat otsima ja leidma mitte pelgalt igas inimeses või inimeste koosluses, vaid kogu meie koduplaneedi ulatuses.
¤ Lynn White jun otsib põhjusi, miks asjad on läinud nõnda pahasti nagu on nad on läinud. Tema vastuseks sellele probleemile on lääne inimese loomuse ja tegutsemise kujundamine läbi kristluse.
¤ Richard Sylvan küsib tõemeeli, kuid siiski õige retooriliselt, kas uut eetikat, st keskkonnaeetikat, on tarvis ja jääb vaid vaimust vastuse pakkumisega üksjagu hätta, sest konkreetse vastuse asemel kipub pakuma lugejale üht õige kergesti sassi minevat vaimset õnge, millel paraku ei ole konksu otsas. Aga see pseudokalapüük ongi ehk tegeliku olukorra päris originaalne kirjeldus, st eks mängigem püüki, kuid ega me kedagi veest kätte ei saa, aga keskkond on päästetud ning inimesed rahustatud.
¤ Peter Singer teeb panuse kannatuse olemasolule kui eetika universaalsele alusele, mis võimaldab tal naisi ja kõiki selgroogseid kutsuda äravalitute, st väärtusi hindavate meeste, hulka võrdväärsete moraalsete olenditena. Arutlus on efektne, selle mänguilu hoomatav ning liigifundamentalismi tunnistamine produktiivne, kuid viimasega olemegi tegelikult otsapidi Darwini moodi kohastumise juures tagasi ning igihaljas kana/muna mäng on saanud veel ühe versiooni.
Jah, elu on üks uskumatult võimas katse, et mõista ja avardada seda suurt üksiku ja üldise mängu.