Mõned nädalad tagasi trehvasin lugema Max Weberi (1964-1920) kohta käivat Stanfordi filosoofiaentsüklopeediast. Max Weber on ju teadupärast kaasaegse empiirilise sotsialoogia isa, kuid samas on tema teoreetilised vaated ühiskonnale ja inimesele samuti üllatavalt põnevad, tähendusrikkad ja jätkuvalt ülimalt kaasaegsed. Olin muidugi kuulnud tema tööst, mis käsileb protestantismi ja kapiltalismi vastastikust lembust, kuid tema eetika tutvustus pakkus ikkagi omajagu üllatust.
Niisiis kuulub talle ühiskonna ratsionaliseerimise tees, mille pidev realiseerimine teeb ühiskonnast raudse puuri, mis suudab hävitada selle liikmete isikliku vabaduse, mis oli ju mingis mõttes kuna ühiskonna tegemise eesmärgiks. Selle ratsionaliseerimise üheks põhiliseks ja universaalseks tööriistaks on mistahes fenomeni kvantitatiivne hindamine, iseäranis rahalise väärtuse kaudu. Kas pole Eesti kaasaegne ühiskond nii fanaatiline just taolise sotsiaalse hindamise rajal? Kas ei too see meilegi ühel hetkel kaasa vabaduse kadu, mille Weber üritab hoiatada? Weber kurdab, et ratsionaliseerimine suudab edukalt ühiskonda kivistada, mis omakorda tapab seal oleva ja inimestest lähtuva ja neile tagasi kanduva vaimsuse ja hingelisuse. Üheks sellise ühiskonna saaduse on tema liikmete fragmenteerumine nii nende tegevuse kui väärtuste mõttes, mis omakorda surub paratamatult peale kvalitatiivset ühismõõdutust inimeste mistahes tegemistes. Teiselt poolt on olemas ju kvantitatiivne ühismõõt, mis muu puudumisel on väga jõuline ühiskonna huvide survestaja ühiskonna liikmetele. Samuti hämmastas, kui täpselt Weber märgib vahetu esteetilise mõju tähtsust inimese otsustustes ja tegemistes ning selle lahutumist eetilistest väärtustest. Et Weberi kuulutused passivad tõesti hästi ka meie praegusesse ühiskonda, siis ühelt poolt võivad mõned poliitikud rahuldunult konstateerida tõelise kapitalismi olemasolu Eestis ning tundlikumad sotsiaalse tegelikkuse hindajad jälle kurta ja närveerida selle weberlikke tagajärgede üle.