Vähima kahtluseta on viimase nädala meditsiini meediastaar tervishoiuameti järelvalve osakonna juhataja dr. Peeter Mardna, keda lastakse vähemalt kolmel korral nii suure lehe paberile kui igaühe arvuti või teleri ekraanile ütlema olulisi meditsiiniga seotud asju, mis mõjutavad nii inimeste kui nende ühiskonna arusaamist ja konkreetset tegutsemist tervise ja haigustega seoses.

¤ Kõigepealt räägib ta vajadusest kehtestada omavastutus terviseprobleemide lahendamisel ehk teisisõnu vähendada ühiskonna rahalist toetust inimesele, kes on haigestunud enda süül, st vastav olukord on teadusliku meditsiini arvates tekkinud mittesobiva käitumise tulemusena. Kindlasti lisab see märkimisväärselt mitut sorti tööd arstidele, teadusliku meditsiini saadikutele ja kehtestajatele. See idee ei ole vähemasti realiseerimise mõttes päris uus, sest veel mõnikümmend aastat tagasi räägiti ja planeeritigi kõikide inimeste kohustuslikku dispanseerimist. Moodsa aja terminoloogiat kasutades tehakse siis ettepanek kõikide inimeste sunduslikuks meditsiiniliseks arenguvestluseks nende enda hüvanguks. Tervishoiuteenuse kõnepruugis peavad kõik ühiskonna liikmed võtma arstilt nõustamisteenust ning neid nõuandeid ka väga hoolikalt järgima. Üks, mis selle ettepanekuga seoses on kindel, et ühiskond allutab oma liikmeid senisest märksa tõhusalt oma põhimõtetele ja eeskirjadele. Ei hakkaks isegi ar(v)utama, mis ettevõtmise majanduslik tõhusus ka oleks, kuid kindlasti saab arsti vastutus taolise olukorra kehtestumisel üksjagu uue ilme ning ma ei ole sugugi kindel, et meie arstkond selleks ka sisuliselt valmis on. Arstid ja meditsiin muutuvad senisest märksa olulisemaks tööriistaks ühiskonna käes oma liikmete sobivaks vormimisel ning mitut masti järelvalved saavad tegutsemisõigustust üksjagu juurde.
Sellesse rubriiki kuulub ka kindel veendumus, et kokkulepitud vastuvõtule mitteilmuvad patsiendid peavad saama oma suutmatuse eest trahvi. Praegusel ajal ei ole trahv kuigi suur, vaid teise visiiditasu jagu raha, kuid arenguruum patsientide korralekutsumiseks juriidiliste vahenditega evib kindlasti märkimisväärselt suurt potentisaali. Esimesena torkab mulle selle ettepaneku puhul pähe, et haige vastutusvõime peab olema täpselt sama kui tervel, mis omakorda näikse põhinevat arusaamal, et haigus ei ole mitte niivõrd bioloogilis-psühholoogiline mõiste, vaid pigem sotsiaalne situatsioon, milles oleku tingimused määratletakse peamiselt ühiskondlike oludega ning haigete kohtlemise (dr Mardnal vist isegi ravi) arsenali kuuluvad ka trahvid ning sanktsioonid.

¤ Teiseks võimendab ta jõudumööda arstide liidu värsket ja iseenda vana ettepanekut kehtestada Eestis lastetusmaks kõigile sõltumata inimeste võimest või võimetusest järglasi saada. Ja õigluse argument selleks sammuks on lihtne ja selge, kõigil ühiskonna liikmetel on kohustus panustada selle ühiskonna jätkusuutlikusse. Seega põrutab kolleeg Mardna oma peremudeliga praegu domineerivast tavaperekonda mõttetuks pidavast hoiakust selles suunas, et kogu ühiskond on üks suur pere, mille täisksvanud liikmetel on kõigil paratamatult vanemlikud kohustused.

¤ Kolmandaks hoiatab ta avalikkust ühe arsti eksimuste hindamisel arstide massilise kohtusse tassimise eest, sest see on taas üks väga kallis ettevõtmine. USA näide, kus kolmandik meditsiinis ringlevast rahast kulub paragrahvide painutamiseks ja lihvimiseks, peaks tema arvates olema meile selgeks hoiatuseks. Kui arstlik tegevus on teenuse osutamine ja ei midagi muud, siis on küll väga tõenäoline, et patsientidest klientide rahuolematuse heastamise kohaks saab peatselt tarbijakaitse ja selle ebapiisava korrale kutsuva jõu puhul polegi teist valikut, kui meedia avalik sõna või kohtukulli terav nokk. Selle taustal ei paista küll kuigi veenvana dr. Mardna soov arstide eriliseks kohtlemiseks nii väga õigusemõistmisele toetuvas ühiskonnas.

Kõik kokku kuulutavad dr. Mardna ettepanekud meditsiini valdkonnas laialdasel isikuvabadusel baseeruva ühiskonna projekti läbikukkumist Eestis ning möödapääsmatult vajalikku pöördumist vähemkulukate kohustuslike meetmete juurde, milles arstidel on oma väga tähtis ja kordumatu roll. Kahtlen siiski, kas ükski neist ettevõtmistest saab tegelikkuseks ühiskonnas, mis panustab oma liikmete tegevusvabadusele ning sellest tulenevale moraalsele vastutusele.