Äsjalõppenud eurovalimised olid paljude asjatundjate arvates protestivalimised, sest valimisprotsent tuli eelmisest korrast oluliselt kõrgem ning keskpartei ja Indrek Tarand said kahepeale ikka väga suure osa häältest. Eks see protestimise tiitel kanna muidugi negatiivset rahulolematuse alatooni, kuid samas on demokraatiga protsessimine üks õige kahtlane ettevõtmine. Palju kurdeti ka selle üle, et valimised või rohkem isegi erinevate seltskondade kampaaniad oli ülemäära suunatud sisepoliitilistele teemadele ja kohalikule võimuvõitlusele. No mis sa kostad sellegi peale, kui rahval ei ole tükk aega olnud võimalust oma arvamust avaldada ning sisepoliitiline operett lihtsalt innustab selle tegelaste ja nende perede suhtes hoiakuid võtma. Kui hinnata meie uut delegatsiooni europarlamendis, siis kindlasti ei ole see halvem eelmisest, mistõttu valimised on kindlasti täitnud oma põhilise eesmärgi. Kui aga õnnestub samal ajal ja sama rahaga käivitada uusi sotsiaalseid arenguid ning selgitada uusi meie aja kangelasi, siis saab ettevõtmist ju mitme kandi pealt tervitada. Eelmiste valimiste superstaar on praegu riigi president, eks loodame seekordselegi superstaarile edukat käekäiku poliitika tandril, sest oleks patt äsjakogutud poliitilisel kapitalil hajuda tulevikus kasutuks sotsiaalseks entroopiaks, ilma et see enne saaks teha kasulikku ühiskondlikku tööd. Parteidegi valimiste edetabel räägib selget keelt ühe uue faasi saabumisest eesti poliitikas, mis on omakorda osa praegusest suuremast sotsiaalsest kohanemisest muutnud oludele riigi ümber ja sees.