Eesti teatrite suvehooaja üheks lisaväärtuseks on lavakunsti püüd seni oma elu elavate kohtade välja toomine omaenda rutiinist ning korraks ühes sealses ruumipunktis kohaliku elu ja olu sobitamine nii teatritüki, selle teokstegijate kui publiku elustiili ja arusaamadega. Sel suvel üritab Vanemuine sel viisil eesti teadvusse tuua Tammistu seal oleva mõisa ja küün- kontserdisaali kaudu. Sarnaselt paljude Eesti mõisate keerulise käekäiguga otsib ka Tammistu 19. sajandi keskpaigas valminud mõisahoone oma uut eksitentsi ja elujaatust hoopis teistsugustes ja maja asutamisest kaugele jäävates oludes. Ettevõtlikud ja kaastundlikud inimesed on ühinenud Eesti Agrenska Fondi, et teha mitut väärt ja vajalikku asja samaaegselt. Nende kaastunne on suunatud eeskätt abivajavate laste ja nende perede abistamise korraldamisele ning ettevõtlikkus abistamiseks vajaliku mõisakompleksi korda tegemisele. Eks sellesama ettevõtlikkuse üheks väljundiks küünist esinemispaiga tegemine, kus kunstidel ja vabal inspiratsioonil tehakse võimalikuks peadest ruumi pääseda. Ma ei ole muidugi tuttav Tammistu kohavaimuga, kuid põguski viibimine seal saatis hinge tunde ühest kokkukuuluvusest lootuse ja lootusetuse seletamatu seostumise pinnal selle koha, nende majade ja seal toimuva vahel, mida kõike tsementeerib usk vajadusse iga algus parimal võimalikul viisil lõpuni teha.

Looks, millel Tammistus selle suve õhtutel sündida lastakse, on iiri kirjamehe Brian Frieli näitemäng “Faith Healer”, mis mõneti kummalisel moel eesti keeles on Imearstiks tõlgitud. Kummalisus seisneb nii pealkirja tõlke vormis kui sisus, sest arstidega ei ole sellel lool mingit otsesemat pistmist, või kui siis, et ka loos juhtub asju, kus arstlik tegevus olnuks kasulik ning päris meditsiiniski tuleb ette imelisi paranemisi kergematest ja iseäranis raskematest haigustest vaatamata arstide pingutustele või nendest tegemistest loobumisele. Läinud sajandi keskpaiga Briti saartel ristelnud iiri mees Francis oli kas ravitseja, alternatiivmeedik või veel keegi kolmas, kuid arstimisega see mees sihipäraselt küll ei tegelenud. Üleüldse ei ole see lugu mitte meditsiinist ja ravimisest, vaid ikkagi igihaljalt hoopis armastusest ja elu mõttest, kuigi pealkirjast annaks midagi teist loota. Olgu järgnevalt ritta pandud mõned mõtted ja meeleolud, mida õpetlikku eilne õhtu Tammistu küün-kontserdisaalis ühele mitte väga andunud teatrihuvilisele ometi selgeks tegi:

¤ raske on uskuda, et sedavõrd nõudlik vaid pikkadest peamiselt kõne mõjujõul põhinevatest monoloogidest tükk saab armastastud suvelavastuseks; pigem on õigus neil, kes näeksid selle etenduse asupaigana intiimset tubast teatrisaali, kus distants publiku ja näitleja vahel on sedavõrd väike, et lisaks kaugnägemisele töötavad etenduse järgimisel ka enamus teisi meeli ning on võimalik rahulikult keskenduda elulugude mõtestamisele; nii et tegemist on väga pretensioonika sõnalavastusega ning kergemat õhtut lootvale vaatajale soovitaks vaid, et ta peaks ikka teise vaatuseni vastu ning siis paistab elu hoopis helgem olema kui vaid kolmveerand tundi tagasi.

¤ minimalistlik lavastus paneb seda suurema koormuse laval üksi olevale näitlejale ning tema ja saali vahelisele vägikaikaveole tähelepanu eest, sest kellegi väikegi jõuetus ja kaotus veenmisjõus laval soosib pimedasse ruumi vabatahtliku suletuse kahtlust saalis; eile õhtul läks Rohi Kütsaril ses mõttes raskelt, Merle Jäägeril tavapäraselt ning lavastust päästvalt ning Aivar Tommingal end ja teisigi vabastavalt;

¤ praktilise elufilosoofia õppetunnis olid allajääjateks peategelane Frank ja tema arm Grace, kelle tegemisi püüti küll visalt ja korduvalt õigustada suure paratamatu ning endast mitte sõltuva ande ja armastusega ning mida toetas elutargalt ka võitjate poole jäänud orgunnimees Teddy kreedo, et esineja teevad suureks fantastiliselt suur anne, auahnus ja mõistuse puudumine, st staar ärgu vaevaku end oma tegevuse väärtuse mõistusliku hindamisega, vaid jälgigu üksnes seda rada, mida tema auahnusest toituv ühiskond ta ees lahti rullib; loo järeldus paraku purustab need valikute puudumisele kasvatatud konstruktsioonid ning laseb kaotajatel erilise dramaatilisuse ja lootusetu hilinemisega nende elu viimastel hetkedel tajuda fatalismi kammitsa tegelikke piire;

¤ loos sisaldub muidugi ka meditsiiniline õppetund, mille kohaselt imeravitsemine avalike etenduste formaadis on igati kahtlane ja ennustamatu ettevõtmine, mille mõju abivajajatele ei ole juhitav ning mis mõjub õige halvasti ka seda viljelevatele inimestele ja nende lähikondsetele enestele.